tööd ja uned

Sygeleb nagu kolmsada sipelgat. Aga õmblus ja kõik muu selline värk viitab asjaolule, et sygada ei saa. Isegi väljastpoolt ei saa, sest seal on nähtamatu sinikas vahel. Ja seestpoolt keelega ka ei saa, sest seal on ka miskid lihasvalud ja sinikad ees. Ja sygeleeeeeb!!! Aga järelikult paraneb ega mädane ega tee muud ebasoovitavat, sest siis ilmselt hädaldaks ma pigem selle yle.

Avastasin, kui tohutult mõnus ja yhtlasi produktiivne on kõlakudumise ajal kuulata erinevaid huvitavaid raadiosaateid. Alustasin asjakohaseid katsetusi Ööylikooliga, lootuses tarkade inimeste tarka juttu kuulates ise ka midagi head kõrva taha panna. Kui audioraamatud ei tunduks mulle kuidagi kättesaamatutena (vähemalt need, mida ma juba lugenud ei ole ja mille vastu huvi tunneks), kuulaks ilmselt edaspidi ka neid. Praegu... mul pole piisavalt piraadiharjumusi ilmselt, et asjasse kuidagi "Kusagilt võrgust ikka saab!" suhtuda, asjade eest jooksvalt yle võrgu maksmine tundub ilmatuma keerukas ja vajab teatud tyypi kaarte vist ja poest, fyysiliselt, võiks ma siiski koju saada ainult sääraseid, mida ma kas juba lugenud olen, või yldse kuulata ei taha. (A. Christie on tore kyll, aga kõik need pisikrimkad on endale kuluvat aega väärt siis, kui midagi paremat tõesti kusagilt ei saa ja nad mulle ise arvutisse hyppavad.) Niisiis, esiteks Ööylikool (ja juttu jätkub kauemaks!) või vähemalt see osa sealt, mis vähegi uidagi huvitav-jälgitav tundub. Nii mõnigi asi sealt jätab juba peale vaatamisel väga... intentsiivset kaasamõtlemist nõudva mulje, seda peamiselt mõistagi teemadel, millest ma just sillas ei ole. Klassikalise muusika sygav analyys (millena mõni asi tundus) ei ole minu jaoks see, mida pooleteise kõrvaga kuulata, samal ajal muud tehes. Siiski jääb sinna veel alles niisugune metsik ports ääretult huvitavat kuuldematerjali, et selleks suveks mul ilmselt laadavööde kogustega muret ei tule.

Seoses vöödega veel - kaalun hetkel läbirääkimisi mõne tuttava fotoaparaadiga, et siiski mingil moel saaksid asjad jäädvustatud. Samas eeldab see, et suurem ports, tõesti suurem kogus asju on korraga valmis ja pildistatavad. Kui mind tabab eriline tublidusehoog, võib lausa juhtuda, et veidi aega peale fotosessiooni tuleb hulk ilu koos oma strateegiliste mõõtudega (pikkus, laius jne) ylesse siin kõrval ära lingitud käsitöölehele. (Praegu pole mõtet vaadata, kui väga vanu asju vaadata ei taha. See seal on varjusurmas.)

Esmaspäevast - ei, siiski teisipäevast algab kool. Plaanid, kuidas asjad uuesti järje peale saada, on osaliselt olemas ja sisaldavad ka kooli enda abiressursside kasutamist. Ehk siis on realistlik, et ma jalutan esmaspäeval kohale, otsin yles K&N-K ja uurin, kas, kuidas, kellega ja millal ma peaks rääkima, et asjad kuidagi kontrolli alla saada. Mis meenutab, et arvutikursustega oli ka mingi tegemine... (Parem kohe välja uurida, mis tegemine oli.)

Öösel nägin unes okassigu, neid söövaid krokodille, määratult suurte lainetega tumesinist (pilvise päeva sinine) merd, väga suurt rahvahulka mahutavat poollagunenud linnust ja põhiliselt ronimist - nii linnuseseinast kui kaljuseinast yles. Lõppes kogu see kyllatki syrreaalne seiklus aga sellega, et ma kukkusin pea ees pydelast ja pudisevast kaljuservast alla, aga aeglaselt. Miskipärast tundus tol hetkel hea mõte hakata alla ronima, pea ees, ja jalad tulid negatiivse kaldega kohas seina kyljest lahti. Karjusin, kõik ymbritsevad vaatasid mind imelikult, ja jalad muudkui kukkusid aeglaselt. Kuni jõudsid umbestäpselt minu pikkusele sobival kaugusel kontakti maapinnaga, mis hetkel ma sain loomulikult ise ka aru, et karjumine oli täiesti yleliigne. (Jäin jalgade peale seisma, selg seina poole, ja häbenesin natuke oma distantsitaju puudulikkust.)

Jõudsin ka järeldusele, et hädavajalik on unenägu peale ärkamist siiski esimese asjana ära jutustada. Soovitavalt kõrvalolijale, yksi olles iseendale. Kirjutamine ei lähe piisavalt kiiresti, ent kui lugu on juba ära räägitud, pysib ta veel vähemalt natuke aega meeles.