peast muinas

Lugesin Dragonist kõike seda sina värskelt tekkinud taaskehatajate juttu ja suvi tuli meelde. Täpsemalt see, kuidas ma täitsa muinasvarustuses magasin korraliku nõmevihmaga pingule tõmmatud linasest riidest telgis. Ei, siiski, nahkadele panin alla niiskusthoidva kile, säärase, nagu neid piknikuteki nime alla poest leida võib. All siis lammas ja põhjapõder, peal mina ja mu riided pluss kõik muu kaasa võetud villane. Magada oli soe ja pehme, hommikul ärgates ise kuiv, asjad kuivad. Võrdluseks: kõrvalolija tänapäevane magamiskott tahtis põõsa peale kuivama minna. Telk lasi suuremate vihmapiiskade puhul natuke pisikest pihu surva mõjul läbi, aga ei tilkunud kusagilt. Tänapäevasemate telkide kombel telgiriidele vastu minna muidugi ei saanud. Plussidest-miinustest veel: kogu mu kraam võttis ruumi umbes yhe keskmise seljakoti jagu, pluss asjad, mis käekorvis kaasas olid. Seda on kahtlemata rohkem kui magamiskoti jagu, aga kõik see peal ja ymber olnud villane oli samal ajal seljariie, st, mul oli seljas yks ja kaasas teine vahetus, kui isegi mitte rohkem. Pole yldse paha variant, mulle tundub.

Ma lihtsalt ikka veel ei suuda ära imestada, kuidas kogu see kraam ikka ja jälle mu ootusi yletab. haldjas riputas kusagile oma võrgukoju yles pildi oma eelistatuimast rõivamoest. (Olen laisk, ei lingi ega midagi - kes järgi vaadata ei taha-viitsi, leppigu seletusega, et vaipseelik, vaipkleit ja vist oli mingi pikkuses villane särk (aga võis olla ka linane) pluss kõik mitte-kangaline ilu mis sinna juurde käib) Arvan, et see on yhtlasi täiesti paras käimariie siinkandis umbes kynnipäevast kolletamispäevani, kui kesksuvine lõõskava päikse käes heinateoaeg ehk välja arvata.

Niipalju siis vana asja vaimutusest.

Tegelikult olen ma ikaldus, ikka ja jälle. Täna sain hakkama valel ajal tõusmisega - ehk siis, sätin omateada äratuskella 7.00 tirisema ja kujutan ette, kuidas ma olen tubli ja lähen ennast arvutiloengusse registreerima. Aga jääb umbes yks klikk tegemata ja kell heliseb nahhaalselt harjumuspäraselt 8.00. Õnneks pole sellega veel midagi katastroofilist kadunud, sest neid loenguid ikka mõned veel leidub. Kuid sobivate kellaaegade leidmine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata, sest yks hommik ei sobi liiga pikaks veniva päeva pärast, teine jälle sellepärast, et kaugemalt tulles ei pruugi kohale jõuda. Ja kolmas õhtu ei sobi varase linnast lahkumise puhuks ja neljandat päeva tahaks lihtsalt loenguvabaks jätta. Ja nii edasi. Siiski mõned kõlbulikud ajad veel leiab.

Aga kui jamad kõrvale jätta, olen tubli. Teen kogu aeg kõike ebavajalikku.