viu-viu

HMS näeb surnud välja, aga ma ei loe piisavalt palju lehti, et selle vastu midagi parata.

Riideid tuleb ymber tegema hakata ja eksamiteks tuleb õppida ja vöid tuleb kududa, ja muuhulgas tuleks ka Triinu käest uurida, kas K. Tartu tantuklubist tuleb Gikši või mitte, ja kuidas temaga yhendust võiks saada. Sest ega K. ilmselt ei tea, et mina sinna lähen ja ega ta sel juhul ilmselt mu vööd kaasa võtma ei hakka. Aga mina tunnen tollest täitsa puudust. Minu nädalavahetuse riietus tunneb ilmselt ka.

Eile tegin ilmselt elu esimese läbikukkumise eksamil. Viis kysimust, neist kaks vastatud ylipõhjalikult (umbes topelt nõutud mahus), kolmas pooleldi, yks täiesti valesti ja yks vastamata. Mis sellest saab, ei tea.

Niisiis. Nii palju on teha ja nii palju on aega! Jah, see on just niipidi probleem, nagu ma ytlesin, sest kui aega tundub palju, siis ma ei suuda asjadega yhele poole saada. Plaanis on palju raamatukogus istuda, aga kuna sinna ei ole vaja kella pealt minna, siis ärkamine toimub kella yheteist kanti ja täna õnnestus mul peaaegu kogu valge aeg yldse maha magada. Ja ma tõesti arvan, et see oli nõme ja puha. Ärkasin veidikese kurguvaluga, aga see vist oli pigem kuivast õhust ja muust kurkupainavast (tolm?), sest vesi aitas.

Ja seda ja teist. Vahelduseks kahekymne kuuendat ka. Peaks mingite paelte punumist vaatama yhest raamatust.