pudinaid

Olen peaaegu asjalik. Käisin kummalisevõitu kyprokmajas Sõpruse pst Rimi juures, koosolekul. Nägin viite võõrast inimest ja mitte yhtegi tuttavat ning lasin neil endale augu pähe rääkida. Polnud palju põhjust mitte lasta ja kellelegi ma ennast lõplikult ära ei myynud. (Ajutiselt kyll.)

Kirjutasin yles kõik need raamatud, mis kastidega pööningule said. Pööning on meil kyllalt stabiilse temperatuuriga ja kuiv, nii et neil ei tohiks seal väga häda olla. Selle käigus tuli välja, et meil on umbes viis eksemplari "Väikest Illimari". Et naljakam oleks, ei salli meil peres mitte keegi seda raamatut.

Lihvin oma õmblemisplaane. Kavas on teha mingisugune kevadest sygiseni kantav jakk. Paras suvel lõkke ääres istuda, aga ka kevadel ja sygisel päeval ringi käia. Pigem trööba, kui linnamood. Kaks kihti villast riiet, poolde reide pikkus, eest lukuga, vööst paelaga, varrukaotstest samuti. Kapuuts selja taga, võibolla ka see paelaga. Yleni kyllatki tepitud, taskuid palju. Ideaaljuhul kantav mõlemat pidi. Keeruline koht - varruka tänapäevane kylgeistutamine. Olen elus teinud yhe töötavate mõistlike varrukatga asja, selle juures oli mul abi, mida ma enam kindlasti kasutada ei saa.

Mõtlen, et peaks filosoofiaga tegelema. See eeldab, et pael tuleb yles panna.

Eile õhtul lubasin raamatust rääkida. Räägin. Just hiljuti ilmus, T. Sarv kirjutas. Mulle meeldis, sest ta oskab väga hästi tuua välja asjad, mida ma arvan. Ma saan ka aru, miks paljudele meeldida ei pruugi. Mulle mõjus igal juhul rahulikult ja positiivselt. Justui andis märku, et nii võikski asjadesse suhtuda. Et ei ole tingimata vaja olla kuri ja tige. Et maailma saab parandada, alustades iseendast. Et... no ma ei tea. Seda peab lugema. Kui seda kiiresti läbi ei myyda, siis ma hiljem ostan yhe või rohkem.

Kaks hetke hiljem: kui autokooli rahaauk läbi saab, tuleb Viljandisse sõita ja häid plaate osta. Või siis osta neid kusagilt mujalt, nt. tantsuklubist. /KHH

Koolist pidin ka rääkima. Nimelt saab meil alates 8. märtsist õppida ersa keelt. Et asi veel parem oleks, sobib see ilmselt kokku ka minu tunniplaaniga. Miks see kõik nii väga mulle meeldib? Pisikeelte puudumine oli siiani minu jaoks yks kõige suuremaid kahetsusi koolivahetuse osas. Yldse on kuidagi imelik, et meil saab saada eesti filoloogiks, teadmata samahästi kui midagi kõigest sellest vanast ja murdelisest ja sugrilisest. Kuigi, kui mõtlema hakata, siis võibolla ei ole see kõige hullem asi maailmas. Arvutilingvistil ilmselt ei ole hädasti vaja neid asju teada. Siiski võiks neid valikainetena rohkem olla. Palju mõtteid, millest tegelikult ykski suurt vett ei kannata ja mis on vähemalt poolelt jaolt seotud yhepalju mu juurolemise ja väljendustahtmisega. St, tahaks ju, et oleks rohkem asju, mis mulle meeldivad. Aga kes ei tahaks? Eks see õppekava ongi ilmselt pigem keskmine ja need asjad, mida ma siin igatsen, Tartus olemas. Puhas mugavuse tagaajamine ju, ja ressursside raiskamine, soovida, et nad ka Tallinnas oleksid.