uni ja palju muud

Mulle öeldi täna unes midagi nii ootamatut, teravat ja ebaõiglast, et kui ma olin ytlejale vastanud, et ta on kõigest valesti aru saanud, ärkasin ma puhtast ootamatusest yles. Haarasin siis telefoni järele ja panin kirja, mida öeldi ja mispuhul. Nii mõistetamatut syydistust polegi vist kuulnud, või kui, siis korra varem. Siis lõppes see igasuguste ja kõikide omavaheliste suhete katkestamisega. Unes oli ytlemise ajendiks siiramast siiram synnipäeva-õnnesoov ja mitte yldse ytlejale endale.

Kahetusväärselt harv on yldiselt võimalus kellegi teise õnneseisundi yle rõõmustada. Õnneseisundi-seisundiõnne, selle rahuliku, mitte korraks lahvatava syndmusõnne yle. Laused nagu: "Mul on hea meel, et sul kõik hästi on." Ja ongi hea meel, kui headel inimestel hästi läheb.

Loovkirjutamises olen natuke pettunud. Milleks igaks korraks korralikult kõik ylesanded ära teha, kui pooled jäävad ajapuudusel yle vaatamata? Lisaks, kolmest tehtud kodutööst kaks on mul õnnestunud enda arvates, yks läks sinnsamusessegi. Kolm korda võib arvata, milline ette loeti ja läbi kritiseeriti.

Perearstiga peaks yhendust võtma, uurima, kuidas tervisetõendit saab. Oleks see mul kunagi siis päevasel ja mõistlikul ajal ka meeles, oleks suurepärane.

Sorteerime raamatuid. Kätte on jõudnud ajahetk, kus on mahti kuuris kastis seisnud raamatud kotthaaval tuppa tuua, läbi vaadata ja ära liigitada - meile, mulle, talle, raamatukogule, poodi, lastekodusse. Tööjaotus näeb välja nii, et ema kirjutab raamatute pealkirjad ylesse ja paneb kõvale need väga vähesed, mida arvab, et peaks kindlasti koju jätma. Siis käime mina ja õde nimekirja või raamatukuhja läbi ja haarame sealt veel, mida vähegi tahame. Ema maitset ja arvamusi selles osas ei saa ju ometigi usaldada. Täna näiteks päästsin "Torupilli, haldjad ja hiiglased", '78 aastast, Zola "Nana" ja hirmus suure portsu saja rahva juttude köiteid. "Sygisballi" meil ka endal ei olnud, seegi tuli alles jätta ja päris palju muud veel. Kõik ei ole veel yle ja läbi vaadatud. Peamiselt on siiski tegemist n-aegsete vene autoritega, kellest enam midagi teada-kuulda ei ole - osad jätavad naistekate mulje, teised on kriminullid või midagi kuuendat.

Vene mõjusid on siin majas kyllalt olnud. Vanatädi oli abielus venelasega, kodukeeleks vene keel. Teises majapooles elanud naisterahvas oli lihtsalt tolleaegsete moraalide ja tõekspidamistega. (Kilisev tolmunud plastlyhter ja ammu värvituks pleekinud plastkunstlilled, mistra põrandakatteks - see peaks umbes õige pildi edasi andma.) Kõik, mida enda jaoks väärtuslikuks pidas, võttis ära kolides kaasa, aga näiteks toaklaver jäi meile. Ju siis polnud uues kodus sellele ruumi ette nähtud. Hetkel seisab see pill kuuris, mis on kyll pigem kuivem kui garaaž või sahver, aga siiski kuritegu asja vastu. Tuppa toome siis, kui rikkaks saame, sest see eeldab päris palju asjade yhest kohast teise liigutamist ja mõndagi uut mööblitykki. Koht on talle olemas, aga hetkel seisab sealkandis raamatukapp. Raamatud peaksid saama teisele korrusele, roheliste seintega (jälle need rohelised raamatuseinad!) trepihall-tuppa töönurka, aga sinna oleks neile vaja sobilikke riiuleid. Need on ära valitud, aga hetkel on siin nii palju tähtsamat, mille peale raha kulutada. Kõik lylitid-pistikudki ei ole veel viisakal kombel seinas ja ylemine vannituba on endiselt kipsplaatseintega. Aga ykskord algab aega, ja kõik need muud sellised. Unistada on ju tore.