elu, ilu

Ikka veel on kevad. Täna kuulsin vist esimest korda sitsikleiditavaid tihaseid. Mulle meeldib.

Nele kurdab omas blogis omaette. Ma siis kõlan siinpool kaasa, et ka Tallinna tantsuklubis juhtus eile kuidagi... maeitea, igal juhul märkisin ma ära, et "Täna puuduvad korraga kõik kenad noored ja hõivamata meesterahvad siit!" Peale märkimist märkasin, et hea oli, et täpselt rääkisin - nimelt leidus lähedal yks kyllalt kena noor poisterahvas, kes ent nägi hõivatud välja. Uuemal ajal. Varem ei näinud.

Eile öeldi mulle tantsuklubis hirmus ilus kompliment: "Sa iga kord räägid justnagu muinasjuttu! (mulle sellistes kurblemisolukordades)" Mõtlesin järgi ja tõepoolest, see polnudki esimene kord, kui mulle juturääkimise oskuse kohta midagi head öeldakse. Imestan selle yle endamisi, sest see on päris kindlasti miski, mis on tekkinud kunagi alates septembrist. Rääkimata siis nendest veidi kummalistest hetkedest, kus jutustades tuleb nägusid teha, pea õlgade vahele tõmmata ja kätega vehkida - et lõbusam saaks, piltlikum. Õnneks, õnneks ei satu seda väga tihti nägema-kuulma inimesed, kes oskaks selle juures ära tunda, et see väljend on siit laulust ja too väljend on tolle käest ja see kulmutõste on kolmanda juurest ja see naljakas ylahuule teema võib hoopiski sealt pärit olla. Juust.

Mis omakorda tuletab meelde, kuidas PiKi meile loengus kana ja kukke tegi. Eesmärgiks oli tuletada rebastele meelde, kas keegi mäletab looma-ja linnuhäälte sõnu või on neid yldse väiksena kuulnud. Tema näidetes ytles kana: "A-a-aasta läbi paaljaajaalu!" ja kukk vastas: "Kustmasuullesaaan!" Aga mitte tekst ise ei olnud oluline, vaid see, kuidas ta kanaks hakkas selle juures.

Kujutatagu nyyd endale ette - vanem, suurema kondiga naisterahvas upub peadpidi oma õlgade vahele ära, pea hakkab sammude taktis yles-alla käima, vahepeal soputab veel tiibu ka. Ja siis karjub yle auditooriumi. Ei olnud naljakas. Kirjeldus võib olla, aga olukord minu jaoks vähemalt ei olnud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kunagi näinud niivõrd edukalt kellekski hakkamist. Looma mängimist, looma moodi tegemist olen kyll. Aga loomaks olemist omateada mitte. Meeldejääv lugu igastahes.

A., ja mõned Akadeemiad sain siiski kätte. Umbes minuti pärast käruga prygikasti poole mineva hunniku otsast. Napp lugu.

Midagi oli veel... Mh, ahjaa, näiteks see, et loovkirjutamises, kus ma tõepoolest tegin kõik oma koduse töö mitu päeva varem ära (luuletekst, mitte proosa, yldiselt), ei läinud seda poolt kodutööst yldse tarvis, mille yle ma uhke ja rahul olin. Öeldi hoopis, et eks me tegeleme siis sellega järgmine kord. Aega lihtsalt ei jätkunud. Ole siis veel tore ja aktiivne.