kahest ja muust

Millest ma täna kirjutan?

Ma kirjutan näiteks sellest, miks ma eile väga napisõnaliseks jäin. Viimase väga viimase aja jooksul - paar päeva? - on mulle hakanud arusaadavaks saama, miks ma kõigile kõiki lugusid ei räägi.

Lood kuluvad. Eriti kiiresti ja kindlasti kuluvad need lood, mis on igapäeva-asjadest. Mis ei ole iseenesest ykski suur ja seikluslik ja muinasjutne, vaid päris tavaline, aga antud hetkel hirmus oluline ja enesetunnetmõjutav. Need, mida kõige rohkem tahaks kohe kellelegi rääkida - et vaat, mis minuga just juhtus. Paarile esimesele inimesele annab neid väga elavalt edasi anda. Detailideni. Koos selle hea tundega, mis tekkis. Viies inimene saab kokkuvõtva kirjelduse ja talle ei jõua enam kõike uuesti läbi elada - oma reaktsioonide näitamise asemel räägid neist. Kymnes saab paarilauselise ylestähenduse ja edasised ei pruugi sedagi saada.

Nii et kui ma tahan, et selle mujetamiselevuse ja värskuse saaks yks või teine, mitte igayks, pean ma mõnikord ka selle pärast siin asju ainult väga põgusalt mainima. Sest mõnikord hirmsasti tahaks ju säästa yhe või teise olulisema loo nendele, keda lähedal tahad pidada.

Mul on praegu kõvasti ebakindlust selle osas, mis saab, või mismoodi. Alustades kaugemalt - ma ei kujuta ette, et mu õdekesekene järsku hoopis Tartus elama hakkab, mitte siinsamas. Pisikene noorem õde, kes ei ole enam jahmatavalt noor ega yldse mitte pisike. Hakka või ennast vanana tundma, heh. Või vaadates lähemat paari kuud - kas see, kui ma ei saa suvalisel ajal yhele või teisele (eriti läbinähtav koht) muljetama kukkuda, saab tõesti nii suureks koormaks ja takistuseks, kui ma kardan, või jäävad asjad veidi lihtsamaks, juba eelnenud aja tõttu. Või kasvõi järgmine nädal - teisipäevaks saab teada, kas neljapäeval äkki tuleb veel eksamile ka minna. (Yldse ei taha, kõik muud on neljapäeval teha, kõiki muid näha.)

Mingi mõttelõng käis läbi ka selle kohta, kuidas iga ilma ja iga endapildi jaoks on sobivat muusikat. Piirneb yhest otsast sellega, kuidas ma olen kord yks kylg, kord teine, kord kolmas (mida Mari vist imestas) ja millega ma olen rahu teinud ja ära harjunud, aga aegajalt ikkagi imestan ise ka. Rollimäng, eksole.

Edasist lugeda väga ettevaatlikult, sest mul on kuri kahtlus, et yks või teine võib siinkohal ennast petetuna tunda. Ei või, ei tohi, ma ei luba, ja lõpuks ytlen ka, miks, aga. Mulle meeldib ennast alatihti yhte või teise stereotyypi suunata. Enamasti nad on mulle yhest kohast kitsad ja teisest laiad ega istu kuigi hästi, aga ikkagi meeldib. Vastavalt sellele valin riideid (mugavus siiski ennekõike, aga.), taustamuusikat, transpordivahendis seismise poose ja ymbrust, mingil määral ilmselt ka mõtteid ja arvatavasti keelekasutust. Põhiline rollijaotus käib maa-ja linnavaimu vahel, aga ka nende sees on nyansse pigem palju. Niiöelda maa alla kuuluvad erinevad rahva-asjad, see pool, mida tähistatakse sõnadega etno ja folk. Tantsukluppi tõmban ma tihti midagi sel teemal endale teise nahana selga. Linna alla käib suur hulk rolle, millest mõni kõlab ilmvõimatult ambitsioonika, mõni vanamoelisena. "Õbluke kohvikupoeet" võiks olla yks neist tinglikest pealkirjadest, kuigi ma tean suurepäraselt, et õbluke ma ei ole ka parima tahtmise juures mitte ja "poeet" on kättesaamatult kõrge ja kultuurne silt. Tuisulinna-vene-yliõpilane on veel midagi siia alla kuuluvat, kuigi miks sõna vene sinna juurde sobib, ma hästi ei tea, aga asjakohaseid kirjeldusi võib möödunud sygistalvisest ajast leida, kuisiin sobrada. Kõpskingades asjalik linnainimene, enesekindel ja stiiliteadlik (ambitsioonikas, ma ytlen:D) on roll, mille ma avastasin fiilmääni-sygisel ja millest on võimalik pea lõputult linna-olemist ja energiat ammutada. Karm-asine tööstus-, vabriku-, ketsiinimene, kellel on igasuguseid asju ja suutlikkus ronida mahajäetud maja katusele, onka huvitav lähenemisnurk. Ja kui ma lähen metsa yksi, olen ma yhte, ja mitmekesi, olen ma teist, ja see sõltub ka eesmärgist. Rollid. Aga yhte või teist kylge näinuna ennast petetuna tunda pole sugugi mõtet. Ma valin neid, jah, teadlikult. Sihilikult. Aga need on ometi ainult filtrid. Nad ei poogi mulle kylge midagi, mida enne ei olnud. Nad ehk ainult lykkavad veidi varju need omadused, mis yhe või teise kujutluspildiga kokku ei lähe. Ja kui ma olen parajasti hallis vabrikute-meeleolus, ei suuda ma yhtegi kõlamustrit välja mõelda või tõenöoliselt eriti laulusõnu meelde tuletada. Ja vastupidi ka. Samas olen see ikkagi mina (või see, mida ma endana mõistan) ega tee midagi, mis mulle vastu käiks või võõras oleks. Filtrid.

Kuidas mind määrata? Kuidas saada aru, mis asi ma parajasti olen? Kysida pole mõtet, ma ei oska neist asjust tegelikult rääkida. Mõnikord või veidi tihemini on peale vaadates aru saada, millisesse ymbrusesse ma parajasti sobin.

Raskem kysimus on, kes ma siis olen, kui ma parajasti teadlikult midagi stereotyypset ei ole. "Mina olen," võiks vastata. ('mina' tinglikkuse tõttu võib selle ka lihtsalt ära jätta, aga see avab juba uue ussipurgi.) Näh, tuligi lahti. Alles jääks lihtsalt "Olen," või ehk "Lihtsalt olen." Et õudukaid ennetada, täpsustan. See, et ma ei tegele parasjagu enda liigitamisega yhe või teise tyybi juurde/alla, ei tähenda yldse mitte, et ma teiste jaoks peaks kategooriatest väljaspool seisma. Ma parajasti lihtsalt ei mõtle selle peale, kus ma seisan, sest ma kas ei oska ennast positsioneerida või tegelen kõige muuga liiga intensiivselt ega viitsi sugugi.

Ja kui juba rasked kysimused, siis "Kuidas mind saada olukorda, kus ma ei rakenda teadlikult yhtegi filtrit?" oleks see, millele ma vastata ei oskagi. Seda juhtub, ja juhtub peaaegu et tihti. Samas, miks seda sihilikult yldse saavutada yritama peaks? Ma vahetan rolle tihti, kiiresti ja sujuvalt (enda arvates...), vähemalt neid, mis tuttavamad on, ja ykski neist mulle midagi juurde ei poogi, võlts ei ole. Teevad elamise ja suhtlemise lihtsamaks, mingis mõttes. Kui ma vormiriietes metsas myttan, ei ole kellegi asi, et mul lauasahtlis mõned read vedelevad. Minu enda asi ka mitte, sest see lihtsalt ei ole parajasti yldse oluline. Kui ma ei suudaks yhtesid või teisi asju sellise nahavahetusega tagaplaanile lykata, jookseks juhe palju kergemini kokku. Lisaks ei suuda ma nagunii kunagi yhtegi nahka endale nii põhjalikult selga tõmmata, et tykikesi muudest läbi ei kumaks.

Keeruline seletada, lihtne elada. Aga selleni oli keeruline jõuda, sest tykk aega arvasin ma, et neid nahku saab olla ainult yks. Ja kuidas ma käin pasteldega metsas, samas mõttes tanksaabastega betoonil astudes, eksole. Need olid kujuteldamatult erinevad maailmad, erinevad elud ja said kuidagi kokku ja yheks vist umbes Abrukal või sinnakanti ajal. Ma ei tea täpselt, millal see juhtus, ja võibolla ongi konkreetset hetke võimatu määrata, aga sealne aastavahetus jäi meelde muuhulgas ka oma murde- ja muutepunkt olemisega, väga intentsiivselt. Tuli meelde, et osad asjad on ilusamad yksi vaadata, ja tuli kohale, et ma ei pea koguaeg yhesugune olema.

Pikaks läks. Kaks teemat, mis oleks kumbki eraldi lahkamiseks sobinud, aga homme ma ei viitsi ilmselt, pealegi olid mõtted just nyyd. Ja yhel päeval mitut postitust ma endiselt pigem väldin, sest muiu ei näidata igale poole kuupäeva.