asjadest

Ma ei ole päris kindel, miks, aga elu tundub täna ilus.

Mõtlesin paar päeva tagasi või siis eile (või ma n'd mäletan, millas, eksole...) välja reaalselt võimaliku ja meeldiva tulevikuvisiooni - mida ma tahan teha, kus ma tahan elada, mismoodi see kõik võiks olla ja mida selleks vaja on. Ei hakka siin lähemalt rääkima, äkki rikun midagi ära, aga see on olemas. Juhtnöör, mida vajadusel otsustamiseks kasutada.

Sellega seoses jõudsin ka järeldusele, et minu jaoks on olulised head ja ilusad asjad. Kvaliteet. Pean parimaks võimalikuks raha "omaduseks" seda, et see võimaldab ymbritseda ennast heade asjadega. Mida ma selle all silmas pean: näiteks seda, et kui mul on vaja just niisugust mööblitykki, siis ma võin selle meistri käest tellida või vanamööbipoest osta. Et kui ma tahan nimelt seesugust kingapaari, saan ma lasta selle kingsepal teha. Et ma saan endale lubada korralikku tööd ja korralikke materjale - sest paraku on tänapäeval synteetika väga tihti odavam kui naturaalkiud (kangaste puhul). Head villased, linased, siidasjad. (Puuvill kulub. Igapäevariietes, mis kuluvad ja lagunevad, kõlbab kyll - nagu särgid ja sokid.) Ja kui ymbusega on piisavalt korras, siis edasi või lisaks - et ma ei peaks raha peale mõtlema. Et ma saaks sõpru kohvikusse kutsuda ka siis, kui neid on tabanud kuu lõpp. Ja kui kõigest sellisest asjalikust kulust yle jääb või sellega paralleelselt toetada häid eesti asju - maksta haapsalu salli eest tema tegelikku hinda (mitte turuhinda, vaid väärtushinda, sest turuhind on tegelikust väärtusest tunduvalt madalam tänapäeval paraku - inimesed ei ostaks neid asju pärishinna eest, seda ei saa endale suhteliselt keegi lubada), kylastada väärt kohvikuid, osta meeldiva muusika plaate jne. Mitte raha kymne kyynega enda alla hunnikusse kraapida, vaid see edasi ringlema lasta, kui midagi tekib.

Hiigelbasseinid, sõrmejämedused kaelaehted ja kullatud kraanikausid on pigem uusrikaste teema, mulle ei meeldi ja mul ei ole vaja.

Väga materiaalne jutt vist, aga sel juhul ma vähemalt tean, miks see mul mõtteis mõlgub. Sattusin töö juures lugema mõnda nendest "eduõpikutest". Väga tihti esines soovitus mõelda läbi ja välja see, mida sa tahad, millist olukorda enda ymber. Teine arvatav mõjutaja - autokooli tasu sai makstud. Antud juhul tähendab see, et ma olen suutnud kolme kuu jooksul pidevalt panna kõrvale umbes poole oma palgast. Numbrid ei ole iseenesest liiga suured just, aga enesetõestus on kõva. Kui ma midagi väga tahan, siis ma saan sellega hakkama, tundub praegu. Yhtlasi nägin ja näen ma, et see on võimalik - kui varem tundus pea yletamatult keerukas terve palgaga kuu aega toime tulla, siis nyyd on selle poolegagi see peaaegu et võimalik. Parandus - mitte peaaegu võimalik, vaid päris kindlasti võimalik, kui ainult veidi rohkem enesedistsipliini oleks. Kui suve lõpuni mitte rihma liiga lõdvaks lasta, saab sygisest isegi reaalselt midagi kõrvale koguma hakata. (Kohe ei saa, ma ei ole ikka veel sygisel ostetud mantlit korralikult ära tasunud.) Kokkuvõttes väga mõnusalt võimekas tunne igastahes ja see just panebki unistama.

Lisaks on õues hirmus ilus ilm ja ma sain lõpuks käte suurema osa oma oodatud käsitöömaterjalidest. Homme saab siis vast esimesi katsetusi tegema hakata.

Ei oskagi öelda, on see nyyd halb või hea, aga elu on kuidagi tihedaks läinud. Reede vist oli veidi ajakam päev, edasi on olnud pidevalt töö, kool, muud ajahõivamised. Samas vaimus läheb edasi ka - homme töö, ylehomme tantsimine, neljapäeval vähemalt kella seitsmeni kool. Reedel vist paistab natuke rohkem aega olevat, aga ainult paistab, sest ma juba tean, mida ma sellega teen, kui sinna midagi ei teki. Samas ei ole aeg nii tihe, et sinna igasuguseid asju enam vahele lykkida ei annaks.

Paneb lausa mõtlema, kust ma enne selle aja võtsin, et pooled õhtud kõike muud teha kui oma elu elada, aga see oli kyllap vist kellanumbrite mäng, sest enam ma ei lähe ju vastu ööd kuhugi ega tee midagi.

Hirmus palju jääb veel rääkimata, aga praegu ei tule täpsemalt meelde, mis just.