miskised kevadpyhad?

Kenad kavatsused eriti tubli olla ja suur ports tuba ära koristada võib hetkeks ilmselt kuulutada põhimõtteliselt läbikukkunuks. Kastitäis erinevat kraami, mis ilmselt olid kunagi ammu enne kolimist pakkimisel viimased jäägid laualt, sai kyll ära likvideeritud (iga asi oma kohale ja nii edasi), aga kummaline kuhi mõned kastid edasi on endiselt sama kummaline.

Varsti hakkan vanemate karmil käsul mune värvima. Sibulakoored on kogutud, mõtlen, et kas oleks mõtet katsetada yks muna enne sibulakoori mässida jupikese huvitava võrkpitsi sisse. Ja mis saab, kui yks või mõned mahkida sibulakoorte asemel kohvipaksuga. Ja võibolla veel midagi huvitavat, mida köögist leiab (nurmenukuõisik? Jätaks ju huvitava tekstuuri.).

Sattusin poolkogemata vaatama hirmus suurt portsu kauneid pilte rahvuslikes motiivides või nendega kaunistatud käsitööd. (ringimotiividega lambivarjud, seelikutriibuliste kylgedega pesupulgad ja hulk muid häid mõtteid). Ei jõua esmaspäeva ära oodata - hirmsasti juba näpud sygelevad. Iseasi, mis välja tuleb.

Hiljemalt teisipäeval saab tegelikult asjade juurde asuda - esmaspäev sattus kõige kooli ja asjadega hirmus täis. Plaane on mitu, saajaid ka. Poode on mitu, kuhu materjalideks vaadata tuleb. (Et kõik ikka näeksid, kui põnevil ma olen.)

Kindad - natuke olen teha jõudnud. Mis tuletab meelde, et isa võiks selle suure nõela juba ära lõpetada, muidu ma võtan ta järgmiseks ise käsile. Tehtagu ainult auk sisse!
/Paar tundi hiljem: ma leidsin oma nõela ylesseee! Tesit ma tahan ikkagi, aga!

Vaikselt hakkab terve aed lume alt välja sulama. Koer on terve portsu lund samas nii kinni trampida jõudnud talve jooksul, et kolmandik aiast on kuiv ja noh, viisakas lume alt välja tulnud mätas, kolmandik on hangepõhjajää, justkui sõidutee ääres, aga puhtam ning kolmandik on veel lumi - need on need kohad, mis päikse eest varjus on. Polar ise on eluga muidugi eriti rahul, sest muld! Ja siis pyherdab selle ees ikka yhte ja teist pidi ja ei saa sugugi aru, miks me selle peale kollektiivselt ahastame. Aga kui väravat avades nyhib ennast su vastu paras 40 kilo eriti rõõmsat mudakäkki, siis justkui oleks mõtet. Ei, tegelikult ei ole asjad väga hullud - ta saab suurepäraselt aru, kui talt rahulikku meelt oodatatakse. Suures päärases mänguhoos koeragi saab ilusti maha rahustatud, kui ise mängimine ära lõpetada või rahulikuks jääda ja öelda, et aitab kyll.

Hmm... õde ärkas yles ja kohvi sai otsa, nyyd läheb vist värvimiseks.