hakitud ja öine

Pidin just postitama suure tyki teksti selle kohta, kuidas kevad mulle pähe hakanud on. Otsustasin, et ei, sellest ma ei räägi.

Räägin hoopis, et maailma usundite loeng, kuhu ma yle tyki aja taas kord jõudsin, jäi täna hoopiski ära. Ärajäämine selgus pool tundi peale loengu algust, kui kylalisõppejõud Tartust ikka veel kohale polnud jõudnud. Nii tore.

Eesti on väike ja mul pole nimemälu ollagi ilmsesti. Neiu, kellele ma just myysin 2,5 m kõlapaela, on yhe meie peakontori töötaja tytar.

Kirjutaks kõigest ja pikalt, aga kell on palju, ma olen viimased tund aega lugenud kohutava keelekasutusega ingliskeelseid sõnumeid ega suuda seetõttu kuigi pikalt yhe mõtte juures pysida. Headööd.

Ei, see tuleb ikkagi ära märkida, et sain neljapäeval Liisa käest kätte yhe vahepealse peaaegu-sinise märkmiku, mis muuhulgas sisaldab kõik mu ilusasti välja kirjuatud viiteid vanadest aegadest, toonasest riietusest ja kõigest muust, mis ma kunagi KO jaoks läbi lugesin. Antud vihik sai lootusetult kadunuks kuulutatud umbes kolm aastat tagasi, kui mitte veidi varem. (Kuupäevi ei sisaldda, kyll aga viiteid toimuma pidavatele või toimunud syndmustele, mis aitavad kõike dateerida.)