kokkusaamisest ja katustest

Kui inimesed hakkavad ilma suurt midagi tegemata, lihtsalt tantsimise peale mulle mõjuma nagu parimat sorti autosõit, saab sellel olla ainult yks põhjus. (Aga nii otse ma seda võrgus välja ei ytle.) Fakt on, et veel koju jõudes, peale poolt või enamat tundi stiimulivaba mökutamist vajas inimeseks olemine kõva tahtejõupingutust.

Kilkan tegeikult hoopis, et kokkusaamine Kohvicumis oli mu algsele ettevaatlikule suhtumisele vaatamata hirmus tore ja kosutav. Algne ettevaatlikkus nägi välja nii, et kui ma kohvikusse sisse astusin, ei näinud ma seal yhtegi asjakohast nägu esimese hooga, ainult yht tantsuklubilist gymnasisti. (Inimesed on kinniste ja lahtiste juustega väga erinevat nägu ja eriti võrgus ei saa pildi järgi pikkuse kohta järeldusi teha.) Olin oma kohviga just siis tema lauda maandunud, kui enne minu poolt kinniseks arvatud uksest sisenes järgmine hea inimene. Tema oli minu õnneks ilmselt osa asjakohase rahvaga varem kokku puutunud, määras laudkonnale sildi (või siis pealkirja, suuliselt, aga piisavalt valjult et ma asjadest aru saanuks.) ja edasi sain ma natuke aega kõrvu teritada kirjandi lugemise kõrvalt. Lõpuks võtsin siis ennast kokku ja astusin juurde kah. Kui ma olin oma viisakusetut kõrvaltkuulamist vabandanud, õnnistati mind kallistusega laua äärde. (Mis võib klada hoopis teisiti kui peaks, aga las olla.) Ja edasi läks huvitavaks.

Muuhulgas sain hakkama ka seltskonna vähendamisega yhe inimese võrra. See nägi välja nii, et istutakse laua ääres, siseneb ja märkab järgmine huviline. Tuleb, vaatab seltskonda, mina vaatan vastu. keerab otsa ymber ja läheb yles mari yritusele tagasi. Seepeale tundsin ma ennast veidi syydi (kuigi ei peaks) ja võtsin endisest rohkem sõna. Ei peaks seetõttu, et täiskasvand inimesed ometigi, ja kui ikka veel ei suudeta mind seltskondlikus mõttes aktsepteerida, siis noh... saadagu yle! Mina omateada sain. Elu on edasi läinud, vähemalt minu oma kyll.

Aga ma kaldun kõrvale. Vaatamata kõigile mu osaliselt kunstlikult tekitatud kahtlustele oli asi väga väga tore. Eelpoolmainitud kosutavus tuleb just sellest, et harva saab rääkida millestki väheke ajukamast kui eilne lõuna või naabritädi uued hambad. Iga võimalus on seetõttu palavalt oodatud ning just seda kinnitasin ma ka endale, kui ebakindlaks muutusin.

Mis veel? Kell on palju, aga magama veel ei saa, homseks tuleb paelake valmis saada. Võibolla on samas tark mõte praegu magama minna ja homme esimese kellaga ylesse tõusta. Värske pea töötab paremini ja nyyd, kui katus on vaikselt tagasi omale kohale hiilinud, on väsimus korralik.