inimesed!

Inimesed, mis teil viga on? Õues, teate, on soe! Õhk peaaegu et ei tundugi kylm vastu katmata nahka. Kui, siis kergelt jahe, mittesupine, nagu basseinivesi. Miks kõik veel kinnastega käivad? Kohe vaatasin täna koju jalutades inimeste käsi. Kahel kolmandikul, kui mitte kolmverandil olid kindad käes. Tundub jaburalt palju, sest täna pole esimene soe päev.

Kuulge, mis mul viga on? Kui ma loen kusagilt - oletame, et võrgust, oletame, et blogist, oletame, et kommentaare - igastahes, loen kusagilt mõnda mitte liiga pikka seisukohavõttu, arvamust või muud säärast ja reageerin sellele vaimse "Jee, just, hii, niipeabki, õige!" või mõnikord vähemvaimse aplausiga, ei ole vaja autori nime yldse kontrollida. Sest kaheksal juhul kymnest ma tean peale esimest lauset, kelle arvamuse, seisukohavõtu või muu säärasega on tegemist. Yhe ja sama inimese. Kaheksal juhul kymnest. Tervelt neljal juhul viiest. See on hirmus tihti. Kui märkida ära, et tavaliselt olen ma arvuti taga istudes siiski pigem tagasihoidlik oma reaktsioonides ja sedasorti juhtumid, oodatavad või ootamatud, mind liikvele panevad (kasvõi verbaalse reageeringu näol, mis kuhugi ei jõua), on lugu kummaline kyll.

Vägisi ajab mõtlema, et kus on siis see, mis on kylge õpitud, kylge kasvanud-kasvatatud ja kus on see, mida ma arvanuks asjade teistuguse liikumise korral. Näen ära, et see on koht, kus on mõjutused, aga mille peale nad on tekkinud, ei tea.

Lugesin blogiringi alguses pikka kommentaari, millega nõustuvalt kaasa noogutasin, aga mis see oli, enam ei mäleta. Kus see oli, enam-vähem suudan määrata, aga uuesti kontrollima ja õigeks seadma ei lähe, sest ma ei saa ju kätte juba möödunud mõtteid. See mõtteavaldus ei kuulunud igastahes sinna esimesse kategooriasse, vaid oli teistmoodi äratundev. "Mina arvan ka nii, jah.". Ka tolle kirjutaja puhul on seda varemgi ette tulnud - tugevad paralleelid omaenda eluga, käitumistega, arusaamistega.

Ah, meelde tuli! See käis selle kohta, et kui läks, siis läks, mis tast enam. Võiks ainult yritada vaadata, et teinekord enam nii ei juhtuks. Et isegi, kui lõunaraha ei ole, siis õues on päike ikkagi. Minna päikse kätte pingi peale istuma ja "fotosynteesima", mis seal ikka. Teinekord paremini. Ise olin rumal, et raha ära kulutasin.

Ja siis oli mingi tykk kandumisest, mida ma ei oska, aga mida mulle vist endiselt õpetatakse. Ja mingid asjad veel yhe ja teise kohta, mis tahavad, et ma ytleks "Just nii ongi. Nii saabki. Ma saan sellest aru, sest ma arvan ka nii." (Siinkohal igasugune luba ennast ära ja torgituna tunda. Kes iganes tahab.)