laiskus ja uudishimu

Teen pidevalt justkui midagi, aga ykski asi tehtud ei saa. Mõtlen liiga palju, magan liiga palju, jobutan liiga palju.

Homseks peaks mingi valiku luuletusi jälle välja otsima, nagunii tahetakse, et ma midagi loeksin. Seda tahetakse alati ja kõigilt, ma ei pea ennast ses osas eriliseks. Sellegipoolest on meeldiv, et aegajalt hästi arvatakse.

Viimane suurem teema, millele ma mõtlema jäin, on yks harjumus. Harjumus, mille ma enda kyljest olen avastanud, teiste kohta ei tea. Nimelt kipun ma oletama, et kui kellelegi millestki rääkinud olen, mis hiljem edasi areneb (või mitte), st, elu poolikutest lugudest, siis ehk huvitab neid hiljem, mis antud asjast sai. Sellisel arvamusel ei ole iseenesest ilmselt mitte mingit alust ja mul pole aimugi, kust see pärineb. Ometigi (haa! inspiratsioon ehte jaoks! *kõrvalepõige*) teen seda ja arvan nii, lootuses, et kui kedagi segab, siis mind peatatakse ja öeldakse see kohe ka välja. Mind ennast huvitavad need follow-upid kyll. Samas ma lähenen nagunii teiste inimeste eludele hirmus seriaalilikult ja ysna arvamusevabalt. Eriti sel ajal ja aastaajal, kui mul endal elu ei ole, on need väga oodatud kõrvalepõiked, aga ainult sel määral, kui seda ise rääkida tahetakse.

Niisiis võib mind yhest kyljest pidada teatud tyypi seriaalide sihtpublikuks, aga teisest kyljest - telekast vaatan ma selliseid asju yliharva. Mul muudki teha, eksole, pealegi on elu alati põnevam, ettearvamatum ja vähem klišeesid täis.

Nyyd tuleb ette võtta kas artikkel tulevaks teisipäevaks, luuletuste väljatrykid või nõelatöö. Pole ilmselt keeruline ära arvata, millisega neist kõigepealt tegelema hakkan.