Tigedavõitu

Jälle on tykk aega mööda läinud sellest, kui ma viimati võrgust loetu peale nii kõvasti ärritusin. Nimesid nimetamata sattusin lugema mõtteavaldust, mis paistis päris tõepoolest väljendavat suhtumist "Aga miks mulle peaks korda minema, et see Poola lennuk päris mitme inimesega alla kukkus?" Asja poliitilist kylge on juba lahatud ja lahatakse kyllap veel. Mind ärritas natuke teine osa suhtumisest, kuigi ma nyyd keset kirjutamist hakkan vaikselt taipama, et jah, tõepoolest, ka nii ilmselt on mingil kombel võimalik mõelda.

Tigedaks tegi selline oma nina otsast kaugemale nägemisest keeldumine või võimetus selleks. Mina ei oska kaunisti põhjendatult seletada, miks täpselt see on traagika Poola rahva jaoks. Kyll aga saan ma aru, et suure tyki riigi ladviku yheaegne hukkumine tekitab hirmus palju jama ja pingeid igal juhul. Tylikas, kui puhtpraktiliselt ja kylmalt mõelda. Inimlikust kyljest aga tahaks kohe ja otse protesteerida igasuguse suhtumise vastu, mida saab kokku võtta sõnadega "Aga mis meil neist, endalgi häda kaelas."

Minul on kyll poolakatest kahju. Ei ole ju neilgi asjad liiga hirmus hästi just ja nyyd veel selline mats. Võibolla olen noor ja loll, aga arvan, et päris kindlasti ei ole iga viimne kui poliitik siga inimesenahas. Kui siis mõni selline väiksem ja roosam põrsas jõuab kuhugi, kus ta on võimalik midagi head teha või vähemalt suurema halva tegemist ära hoida (kasvõi sellega, et hõivata koht, mida samal ajal ei saa halvemate asjade jaoks kasutada), on ta riigile ja rahvale kasulik, tal on mõju. Oma tegevuse kaudu, nagu ma just näitasin, võib teda lihtsuse ja selguse mõttes lugeda "heaks". Hea inimese surm, eriti kui tal on mõjuvõimu, on paljude jaoks halb. (Siinkohal kommentaarid selle kohta, kuidas ma ei tea, millest räägin, endale hoida. Tõepoolest, olen väheinformeeritud kõigi hukkunute mineviku osas, aga keeldun uskumast, et seal iga viimne kui yks läbi ja lõhki halb inimene oli.)

Võiks mõelda ka sellele, kuidas me tahaks, et teised loose suhtuksid, kui meie riigi ylemine ots korraga palju hõredamaks jääks. Kellele meeldiks, kui mõne teise rahvuse esindaja selle peale ytleks: "Aga mis meil neist?!" Või parastades; "Olidki nõmedad, parem ongi, et surma said?!"

Hoolivust võiks ikka natuke olla.

Mis sellesse puutub, kuidas nii mõelda saab, tuli mulle meelde, et tõesti, kui on ikka pingutus parajasti (ykskõik, kas fyysiline või vaimne) selline, et veri ninast väljas, siis kipub oma särk ikka kõige ligem olema, olen isegi kogenud. Mõnikord on tõesti enda nii palju häda käes, et ei jaksa iegi kaasa tunda. Saab nii, mäletan. See ei pea mulle sellepärast veel meeldima või yldse vastuvõetav olema. Ma lihtsalt ei usu, et meil häda veel nii käes oleks. Ei surda veel tänaval sadade kaupa nälga - siis võibolla tõesti ei oskaks enam.

Aga selles osas, et "nädal aega saavad poliitikud nyyd kriisiga tegelemisest viilida", siis võiks kõrvale panna ka kysimuse, kui palju selle nädalaga siis meil endil hullemaks läheb või kui palju keskmiselt võiks paremaks minna, kui õnnetust juhtunud poleks. (Ehk siis, kui selle nädalaga nagunii suut midagi tehtud poleks saanud, siis milleks lamenti lyya? & vanasõna "Loll on see, kes vabandust ei leia".)

Et lõpp liiga ära ei vajuks, kordan uuesti - ma ei salli kohe yldse sellist hoolimatut suhtumist, ykskõik kas tegemist on meie enda, Euroopa või mõne muu maailmajao riigiga. Nii tugevalt ei salli, et esimese hooga tekib siiras kysimus, kuidas nii saab ylepea mõeldagi.

***

Aga teine asi oli veel. Jabur, kuidas ma juba teist korda mõne päeva jooksul loen nõusolevalt noogutades ja kaasa mõeldes lehekylge, kuhu ma tavaliselt kord kuuski ei satu ja kuhu sattumist ma õigupoolest täiesti sihipäraselt piiran ja väldin, kui asja ei ole. Ei taha, et liiga tugev jalajälg alles jääks - asjad nagu Google Analytics võimaldavad päris paljut välja selgitada, nagu ma olen avastanud. Liiga paranoiline ei ole, tean, et see konkreetselt on kasutuses kyll. (Kuigi kahtlen nyydseks, kas sellest enam hoolida viitsitakse. Ehk mitte, aga milleks riskida silma torkamisega.) Miks see kõik? Mul on lihtsalt kuklatunne, et tegemist on võõrale territooriumile soovimata sissetungiga. Võimaluse korral ma ei tekitaks kelleski mõtteid stiilis "Ma sellest ei saa jälle kirjutada, sest too ja kolmas käivad aegajalt lugemas," sest mind ennast need aegajalt veidi piiravad.

Mis jaoks või mis mõttega ma sellest yldse räägin? Sellepärast, et tabasin ennast asjakohastelt mõtetelt. Seda võib lugeda selliseks vaikseks omaette kirumiseks, muigega pooleks. Nagu võiks kurta liiga põneva ja kaasahaarva raamatu yle.