seda ja teist

Päris tykk aega pole kirjutanud, aga ei teagi, miks täpselt.

Yhte ja teist on juhtnud, aga mitte midagi, mis ikka veel oluline tunduks. Yhest ja teisest olen lausa pikemalt kirjutada mõtelnud, aga millest, ei mäleta.

Kole ilm on, aga õnneks? olen ma päev otsa olnud suure maja sisikonnas tööposti otsas ega näe seda akendestki, sest neid meil ei ole.

Tööd on palju tehtud saanud, seoses kõige selle remondiga siin. Kilomeetrite kaupa vist juba, raamatuid ymber tõsta ja siis uuesti ymber tõsta ja liigitada ja koristada ja kõige selle juures yritada endiselt täpselt teada, kus mis on. Aga põnev on ka - täiesti kummaline, kui hea tunde see annab, kui keegi otsib midagi ja ma saan jalutada riiuli juurde, käe sirutada ja õige asja yhe pilguga yles leida. Tulemus - nii mõnigi kord kysivad juba ka kolleegid, kus mis on.

Aga seoses remondiga on mul kultuuri osakonnast kahju - seda on hirmus tykk maad väiksemaks hammustatud. Ei olevat hästi myynud. Mind samas ei yllata see ka sugugi - raamatud ja alad, mille vastu ma huvi tundsin, olid meil ju niisugusesse tagumisse nurka ära pagendatud, et ma nende yldse olemasolemise siin poes avastasin alles siis, kui siia tööle tulin. Nyyd mahub kõik asjakohane napilt oma piiridesse ära ja asub siin tagapool, filosoofia ja psyhholoogia juures. Kahju on, sest ma kardan, et sellise liigutuse peale (vanaks läinud Loomingud ja kõi muu selline läheb ka ära, aga seekord mitte mahakandmisele loodetavasti) loobub siin käimisest suur tykk rahvast, kes seda sorti asju otsis. Ajudega rahvast. Aga myyk on oluline, paraku.

Kodus õmblen. Teen endale suveks mõned uued linased riideesemed, tänavakõlbulikud. Välja on lõigatud uus suur seelik, naturaaltooni linasest, ja tuunikalõikeline (mhmh, päriselt vana lõike järgi) tumeroheline linane särk. Sellele tuleb lõhikuga kaelus, haakidega suletav. Materjali on veel tumesinise samalaadse asja jaoks ka. Mõlemad teen lyhikeste varrukatega, et neid saaks suvel kanda - ja piisavalt laiad, et talvehooajal katsetada kombinatsiooni pikavarrukapluus ja linane särk.

Rahaliselt olen pankrotis. Väga. Umbes täpselt sealkandis, et uue palgani elan kahest kroonist päevas. Õnneks kodus ikka syya saab ja peamine probleem on hoopis selles, et kui ma töö juures nähtavalt ei lõunata, tahavad kolleegid raha laenata. Kollektiivi noorim olemise miinused, võiks vist arvata.

Mida veel? Eksamitega on täpselt nii nagu on. Eile tegin filosoofiat - tulemusega et kui läbi saan, on hästi. Viiest kohustuslikust kysimusest sai vastatud kolm ja pool. Oleks ju võinud õppida ka - oleks olnud viisakas. Aga mul oli töö ja elu ja yleyldse - teadmised, mis mul praegu, ilma eksamiks õppimata olemas on, on need, mis mulle jäävad. Kena oleks ju muidugi teha endale kõik see asi nii selgeks ja orienteerutavaks, et kõik on ja jääb. Aga see nõuaks pikemat ja huvitavamt vestlust kellegiga, kelle ees seisab sarnane probleem ja neid pole just kyhvliga varuks. (Kyhvel on naljakas sõna, kui seda niiviisi kirjutada.) Igasuguseid mõtteid on, mida võiks teha ja puha, ja seda just nyyd, vastu seda kuud, kui mul jälle yldse aega ei ole.

Sest suve jooksul on vaja teha palju, hirmus palju tööväliseid asju, aga suvel olen ma tööl rohekm kui kooli ajal ja vaba aega on sellevõrra vähem jällegi. Ei kipu enam nii kergesti öödest lisa võtma ka kui varem - ei tea milles asi, ehk ei ole lihtsalt piisavalt ligitõmbavaid tegemisi ette tulnud. Yks pael on yles loodud ja hea jupp valmis ka tehtud, aga see on selline õnnetu, kudumata lõngajupid on kerade kaupa pusas ja õudsed. Paar teist asja on ka yles loodud ja ootaad tegemist, näiteks yks kena valgete silmadega punaroheline pael, mis kaks aastat tagasi pooleli jäi ja see lai vöö, mida ma siiani pole tihanud jätkata - teda on umbes yhe ymbermõõdu jagu aga kolm võiks kokku olla. Kaks täiskomplekti muinasriideid ootab tegemist, aga vähemalt mu enda oma peab ootama, kuni ma Lapimaalt tagasi tulen või muul põhjusel rikkaks saan.

Oi, kell on palju. Raha saab ära lugeda ja jalga lasta.