Paljugi...

Rääkida on paljust!

Esimene asi oleks see, et vau! Kas ma olen madalate standarditega, vanamoelinevõi veel midagi kummalisemat, ma ei tea, aga: Piisab et noormees näitab välja normaalset suhtumist elusse ja inimestesse, ega lase ennast liiga kergesti rööpast välja lykata ning rakendab sinna juurde veel veidi viisakust ka - ja mina säran ja imestan: "Isegi sellised on veel siin maailmas!". Ja tegelikult ei toimunud ju midagi erilist, ainult et jah... Kontrastid mõne teise inimese käitumisega on röögatud ja röökivad.

Teine asi oleks vabandus lugejatele (mhm, nyyd ma julgen juba mitmust kasutada siinkohal...) et ma ei kipu vaatama vanemate postituste hilisemaid lisakommentaare. Ma ei teagi, miks, sest oleks ju loogiline, et siin kusagil blogimootoris on olemas võimalus vaadata viimaseid komme. Aga jah, roosi mõistatus sai siis mõned päevad tagasi juhuslikult lahendatud. (Kummardus ja naeratus.)

Kolmas asi oleks mu viimasel ajal tekkinud pidev õnn ja rõõm - tulin vist esmaspäeval Tõnismäest alla ja tundsin jälle väga täpselt, mingite muusikavalikute ja ymbritsevate olude kokkumängu tõttu, kuidas mu enese munamaailm metsa ja taevaga ei ole yldse vastuolus mitte-väikelinnaeluga. No ei ole probleemi, yldse ei ole. Ma veel ei tea, kuidas või millel see seisab, miks töötab, aga kõik on häsi ja paigas. Mõtlesin ka välja nii mõnegi, kes yhe hindamiseks peab teist maha tegema, näiteks kõike linnalist hindama lyhidalt sõnaga "Võeh." Selles on omajagu paratamatust ja oludega leppimist mõlemal juhul, sest tegelikkus erineb soovitust ikka oluliselt.

Kui eelmine lõik sai lõpuni kirjutatud, lugesin ta yle ja avastasin, et olen võibolla kohati liiga ebasõnaline, mrgin seetõttu juurde, et ei pidanud siin silmas yhtegi tõenäolist lugejat.

Mis munamaailmasse puutub, siis see tykkis hiljuti välja seoses eksami-luuletustega. Kui teised meie grupis kirjutasid taevast kui millestki ebamäärasest, piiritust, tohutust ja kohati ka põrgu vastandist, siis avastasin, et minu jaoks taevas ei ole seda kas enam ammu või pole olnudki. Taeva vastand pole põrgu, hoopis maa on - minu jaoks. Ja taevas on supipott või midagi sellesarnast, kuppel maa kohal ja päris konkreetne asjandus. Kus elavad ja liiguvad ihusilmale tähed, päike, kuu ja kõik muu, (lennukid lendavad taevast allpool mingi tajujaburuse tõttu muide), vaimusilmale aga igavene ports eestikeelsete sõnaliste nimedega tegelasi, mh virmalised. Protestigu, kes tahab, aga sisetunne ytleb nii.

Jutuklubis oli eile huvitav-naljakas. Hääled käisid päris valjult, ma korraks mõtlesin, et ei tea, hirmus palju tähelepanu tõmbame endale sedasi. Äkki aetakse veel minema. Siis meenutasin kõiksugust mittepraegust, mittesiinset kohvikutamist ja otsustasin, et tyhjagi et aetakse. Aga muigama võttis ikka. Sedasorti suhtus vajab harjumist, enese teadlikku harjutamist.

Õmmelnud olen ka. Eile terve pool päeva istusin all massina taga. Tulemus - poolik suvesärk, poolik seelik. Tydimus tuli peale. asjad ei tulnud nii ideaalsed välja kui oleksin tahtnud. Ja selgeks sai, et kui ma nad ka valmis saanuks õigeks ajaks (st eilseks õhtuks), ei oleks neid ikkagi saanud selga panna. Liiga läbipesemata, liiga kare ja tärgeldatud riie. Kui ära pesta, läheb mõistlikumaks, normaalsemaks, pehmemaks, päris kindlasti. Mis tuletab meele, et pluusi peaks kohe edasi õmblema. (Tegelikult ei peaks. Õppima peaks hoopis, yheks ja teiseks asjaks. Ja koristama. Aga las täna olla siis puhkepäev.)