21. mai 2010

tavalisusest

Juba jupp aega kummitab mind vähekenehaaval yks hirmus mõte. Näitab palude arvates ilmselt täiskasvanuks saamist, aga siit minu poolt vaadates teeb maailma tykk maad tumedamaks. Ma ei ole eriline.

Mul õnnestus kuidagi hirmus tykk aega, tõesti tykk tykk aega elada õndsas teadmises, et kyll ma olen ikka yks tark ja tore inimene. Avalikult ma seda ei uskunud, aga koolis kätt ei tõstnud, sest ma teadsin vastuseid niigi. Parimad hinded olid standard, allapoole oli juba midagi kummalist. Ja kuna ma selleks tööd ei teinud, aga kõik ikkagi õnnestus, tekkis ajapikku ja hiilivalt arvamus, et kui mulle öldakse, et ma olen tark, siis võibolla see on kompliment, mida ma julgen uskuda. Alati võrdluses teistega. Ja kui mulle öeldi, et ma olen kuuest kysitust esimene, kes kysimusele vastata mõistab, siis ma särasin ja tundsin kui uhke ja tark ma ikkagi olen. (Häbi oli ka, sest paljud kysitud oleksid võinud vastust ikkagi teada, nii huvi poolest juba, aga ikkagi.) Mina teadsin. Viktoriine vastan ka. Enamasti õigesti. Kogemata. Aga alateadvuses olen harjunud, et tean, ja imestan, kui ei tea.

Ja mingi aeg, kui oli gymnaasium ja kogu see vana kamp oli koos, tundsin ma, et ma olen tore. Et mind kutsutakse kohtadesse, et äkki ma võin seda ka uskuda.

Siis juhtus mitu jama yksteise otsa. Tore ma enam ei olnud, aga ma ei teadnud seda ja elasin edasi, nagu oleksin olnud.

Nyyd ma ei ole enam tark ka, olen ainult laisk. Ma ei paista enam oma tausta hulgast silma - kursusel on nii palju edukamaid yliõpilasi, säravamaid mõtteid. Ymberringi on kõigil originaalsed ideed, uued lähenemissuunad, sissevaated ymberringi toimuvale. Mul ei ole. Mul on ainult huvitav jälgida ja salvestada. Lähen Tartusse, sealgi sama lugu - ma ei ole kusagil esiletõusev. Teised oskavad rohkem, paremini, täpsemalt, originaalsemalt, loomulikumalt. Kogu aeg, igal pool. Kunagi ma korraks uskusin, et minu elu võib ka ilus olla, et ma võin särada ymbritsevatega samas reas ja sama hästi. Tundus, et mul äkki mõni oma mõte isegi on.

Nyydseks on kyll selline tunne, et midagi erilist ma pole. Äsjalõpetatud essee on täiesti keskmine. Seda jubedat keskmist sorti, mille loed läbi ega saagi aru, mida öelda taheti. Eksamite tulemused on keskmised. Autosõiduvõimekuski on täiesti keskmine, mittemidagiytlev, absoluutselt mitte esiletõusev.

Kohutav on olla nii tavaline, aga seda nad räägivad, et enda erilisuse mõtte kaotamine pidavat täiskasvanulikkust tähendama. Kui mul poleks just ennist nii hea tuju olnud, oleks nyyd hoopis halb.

Jah, ma isegi kuulen vastuargumente - vaadaku ma seda ka, kellega ma ennast võrdlen. Ja tõesti, sellel on mõte sees, vähemalt kohati on seltskond aastates vanem ja sellevõrra kogenum. Aga mitte alati, sugugi mitte alati ja see teeb natuke haiget.

Ja tulemus? Nyyd ma ilmselt vähemalt mõnda aega ei suuda uskuda yhtegi vastavateemalist komplimenti vähemalt inimestelt, kellest mul on mingigi kahtlus, et nad siinkirjutatut lugenud võivad olla.

4 kommentaari:

Mari ütles ...

mul sama lugu. ja kui veidike erinevaks peetakse, pole sel enamasti hea maik juures...(mulle tundub)aga jah, tavalisusega on probleeme. mis saab keskmistest? igal pool tahetakse ju parimaid...

arni.alandi ütles ...

Vat selle erilisusega on nüüd ka nii & naa.

Väga paljud geeniused näiteks olid äärmiselt produktiivsed, nad produtseerisid iga natukese aja tagant midagi.

Enamik sellest kraamist on kohutavalt igav, leidub palju ka täielikku kräppi, suur osa on lihtsalt tavaline & siis on mõningad geniaalsed meistriteosed. Need, mis autorile tglt nime teevad & ta eeskuju staatusse seavad.

Aga paljud uurijad väidavad, et kui see seltskond poleks tootnud lihtsalt nii meeletult palju, muuhulgas madalakvaliteedilist jama, jäänuks meistriteosed lihtsalt tulemata ning nad ise vajunuksidki keskpäraste loojaina kuhugi ajaloo hämarusse.

See'i ole nüüd näide sellest, kuidas eriline olekuks peaks mingi workaholic olema, pigem ikka sellest, et "erilise" & "tavalise" suhted on komplitseeritumad, kui meile tavaliselt paistab:)

Tho ütles ...

Sellega olen ka jah kursis, et kui palju teha, siis mingi osa kipub hea ka olema.

Aga põen just hoopis seda poolt, et igatepidi keskmised on enamik, kelle hulgast nagunii midagi välja ei paista. Ei põe geniaalsete mõtete puudust, põen igasuguste mõtete puudust - kui see nyyd kuidagi vastusena tundub.

Anonüümne ütles ...

täitsa õige vastus, et see näitab täiskasvanuks saamist. tavaliselt juhtubki see natuke peale keskkooli lõppu. ma arvan, et see juhtub kuna inimene saab targemaks ja suudab oma kenast ninast juba pisut kaugemale vaadata. pealegi läheb suhtlemisringkond laiemaks ja pole olemas situatsiooni, et võikski ennast maailma kõige targemaks vms tunnistada.

aga ma arvan, et hoopis lihtsam on elada, kui ei ole eriline. erilistesse ei suhtuta täiskasvanutemaailmas hästi. erilisi peetakse imelikeks - kõik, mis pole keskmine on imelik. tegelikult ei taheta suurt kuskil neid parimaid, sest valijad on keskmised ja kes see ikka kedagi endast paremat niiväga näha tahab :D