Vihjan siis siin nyyd igaks juhuks, et ports ilusaid vööpilte sai mu käsitöölehele yles lykatud, seal on kõik muu info ka juures - näiteks see, kuidas neid osta saab, kui peaks tulema tahtmine ennast kaunistada. Link on kõrvaltulbas.

Mida ma muidu teen? Sedasama mis pärispuhkuse ajal - istun aias päiksevarjus, imen endasse tohutus koguses rohelist jääteed ja lasen nõelal välkuda. Kui aias ei istu, istun toas ja teen sedasama.

Tuju ei ole praegu maailma parim just. Kuidas mul saab olla hea tuju, kui headel inimestel läheb halvasti (N. näiteks), pisikärbes läheb ninna (just hakkasin yhte sisse hingama) ja samal ajal on vaja karta, et yks teine hea inimene, kui mu spekulatsioonid vett peavad, võib jälle haiget saada. Mis see minu asi on, ytleksid siinkohal peaaegu kõik kyynilisemad tuttavad. Väga ei olegi, ainult niipalju, et ma ei taha, et nii lähedased ja nii head haiget saavad. Ega ma muidugi midagi teha ka ei saa sinna, igayhel oma elu ja omad arvamused ja ma pole kõiki asjaosalisi näinudki, aga mulle teada oleva info põhjal ei meeldi mulle ikkagi, kuhu asjad lähevad.

Põhjused... ma tahan arvata, et need ei ole isekad põhjused. Ma ei tunne, et oleksid. Ma lihtsalt kardan teise inimese pärast.

Sain täna verbaalse kõrvakiilu. Kogemata, tahaks loota. Häält ei ole alati võimalik ideaalselt kontrollida.

Muidu on kõik pigem hästi. Ei kavatse lähiajal tasakaalu kaotada. Samas, kes neid asju ikka ette kavatseb.

segamini

Ma olen hetkel elav näide sellest, mis juhtub, kui ma yle pika aja arvuti taha pääsen. Paari tunni eest oli mõte, et lykkaks korraks arvuti sisse, näitaks talle kõiki neid mitut ilusat vööpilti, mida ta oma peaga mälukaardi pealt näha ei tahtnud ja riputaks need yles yhte, teise või kolmandasse kohta. (Mh sinna peaaegu äramädanenud käsitööblogisse, mida praegu pole mõtet vaadata.) Panin arvuti käima ja avastan nyyd paar tundi hiljem, et mälupulk on endiselt siinsamas kõrval, Pyy temast midagi ei tea ja aeg on ka nii otsas, et enam pole mõtet seda operatsiooni ette võttagi.

Kodu ja loomad näevad mind viimasel ajal kahetsusväärselt harva, paistab. Ma tean täpselt, miks ma eile pearingluse ja ymberkukkumiseni väsinuna ning ilmselt veidi jukerdava vererõhuga peale tööd siia tulla ei tahtnud. Oma tuba, mis on äge ja mis mulle põhimõtteliselt absoluutselt meeldib, on nii segamini, et vastik on. Korda ei saa teha, sest keset tolmust põrandat on poolik tolmune pusle, mis ootab kokkupanemist ja on parajasti niipalju valmis, et enam kokku ei lykka, et kunagi uuesti alustada. Ja kõike kastidesse ka ei kupata, sest asjad, mida ma vähegi tihemini kasutan, kipuvad sealt välja ronima ja segadust tekitama - jällegi mõttetu yritus. Ma vajan seda raamaturiiulit, see vabastaks mind nii paljudest muredest! Aga isa, kelle taga see seisab, ei andnud väga palju lootust, et ta lähiajal valmiks. Kui ma kysisin, mida ma saaksin teha, et asjad hõlpamalt läheksid, sain teada, et mina ei saavat midagi selles suunas teha. Nõme lugu kokkuvõttes.

Eriti ebameeldiv veel seetõttu, et kaks või mõnikord kolm korda aastas tekib mul isegi tahtmine koristada, asju ära visata ja oma lehte veidi puhastada. Mitte päris uut lehte võtta, aga ikkagi. Yks nendest aegadest on aasta alguses, septembris või augusti lõpus. (Teine on kevadel, suve alguses, ja kolmas, mida iga kord ei ole, kesktalvel, aastanumbri vahetuse paiku.) Kui ma ei suuda uue 'aasta alguseks siin korda saada, ei ole ilmselt loota, et mu koolilised tulemused kuidagi paraneksid ja see on juba katastroofiline juhtum.

Ilmselt aitaks ka praegu mõnevõrra see, kui palju asju saaks ära visatud. Aga ma ei raatsi ju! Koridoris, toaukse taga ootab veel kaks kastitäit kraami, millel on suur emotsionaalne, aga olematu praktiline väärtus. Mida näitab kas või see, et ma ei ole neid kaste kolimisest saati, peaaegu kahe aasta jooksul lahti võtnud. Seal on igasugust - vanu postreid kingituseks headelt sõpradelt, poolikuid unistusi-projekte jne. Kuidas sa viskad ära millegi, millega olid nii suured plaanid?

Nii ma olengi selle toaga siin natuke õnnetu. Nii palju oleks vaja teha ja suurem osa sellest tahaks raha saada. Kodu asemel käin ennast lõplikult välja puhkamas kylas. Häda ja viletsus.

Folgist räägin hiljem.

Ma kysisin kunagi,
kust saab osta,
kust saan endale osta
munast tulnud maailma

Selle peale naerdi,
selle peale vangutati päid,
vangutasid nii vanad kui noored,
ega öelnud midagi.

Ma kuulasin maad, ma käisin
ma otsisin seda, või teadetki
Otsisin kaugelt ja lähedalt
ega kuulnud midagi.

Eile minu käest kysiti,
kust ostsin
kust võiks osta
seda munast tulnud maailma

Ma muigasin
Ma ei öelnud midagi.

(2 lehekuud 10223)

reisikild ja mõtteid selle ymber

Tunnistan ennast praegusega ametlikult mõjutatuks ymbritsevatest inimestest ja omaenda tööpostist.

Alustan kaugelt. Selleks, et pääseda mõistliku ajakuluga Soome seiklema, tuleb alustada Helsingist. Enne, kui võtsin ette trammisõidu linnaserva, et mõnisada meetrit enne kiirteemärki autosid pyydma hakata, oli vaja veel varustust täiendada - priimusepiiritust ei jõudnud kohapealt ära osta. Asjakohast poodi otsides juhtusin mööda yhest tillukesest antikvariaadist ja selle ees olnud euroste raamatute kastikesest. Huvi pärast vaatasin sinna siis veidi ja leidsin sealt soome keelde tõlgitud Heinsaart. Arvasin, et tahan seda asja. Kahjuks oli poepidaja just paar hetke varem ära läinud ja ukse peale jätnud sildi sisuga "Vabandust, tulen varsti!". Natuke aega ootasin seal, aga loobusin peale kymmetkonda minutit. Mõtlesin veel, kas peaks talle kuhugi ukse juurde euro jätma ja raamatu kaasa võtma, sest myyjat ei paistnud kusagilt. Tagasitee oleks ju pidanud samast poest mööda minema ja mis seal siis ikka, eksole. Aga tagasitee ei läinud sealt mööda, sest tagasiteel orienteerusin juba nina järgi ja läksin kohtadest, kust "saab ju kaa". Nii jäigi see tore raamat minust ostmata. Asus pisipood minu mäletamist mööda Jyri tänaval.

Minnes oli Helsingi jabur, palav ja rahvast täis. Hinnangut ei sisalda siinkohal ykski neist sõnadest ja ilmselt oli Tallinn samal ajal umbestäpselt sama palav. Rahavst täis oli eriti esplanaad. Selle kõigega võrreldes on Viru tänav, kus ma vähemalt suvel eriti liikuda ei taha, sest turistid tõmbavad kiiruse alla, ikka ysna tyhi ja õhukas. Aga kuna needsamad soomlased, kes kohati Viru tänavat ummistavad, ei käi mööda esplanaadi majadeäärset serva mitte fotoaparaat peos ja suu ammuli lahti, vaid astuvad päris asjaliku ja asise sammuga paigast teise, jäi sealt ära ka inimeste otsa komistamine. Kõik välikohvikud olid rahvast tuubil täis, mis siis, et oli tööpäev ja päevane aeg. Ja mis mind imestas - kohvikulauad on tillukesed ja vahed nende vahel veel tillemad. Nii väikseid laudu, kui seal mõnes kohas, olen Tallinnas näinud vist ainult Chocolateries.

Tallinna kohvikulauad on yldse ebamäärase suurusega. Täpselt nii vahepealsed, et korralikult söömiseks jäävad umbes kolmele inimesele väikseks (suure taldriku peal pisike soe toit ja klaas mahla kõrvale), tass kohvi igayhe ees jätab lauast aga tyhja mulje. Eks see ilmselt on turundusnipp, et kui laud näib tyhi, peaks justkui saia või midagigi juurde ostma.

Aga jah. Kuna mul tol päeval oli veidi aega, kõndisin veel väheke veel ringi ja mõtlesin, mismoodi oleks seal olla - asja pärast, mitte läbisõidul ja seljakotiga. Võõras tunne oli - see kesk-ja vanalinna osa nägi välja täpselt niipalju vana, et olla vanaks läinud, ebameeldiv. Mitte veel nii vana, et ilus olla ja uuele ringile tagasi tulla, aga parasjagu niipalju vana, et mitte olla uus või ajakohane. Ilmselt on asi vägagi minus, aga ma, võiks isegi öelda et, jumaldan Tallinna vanalinna. (Kellel keel suus, öelgu, kas komad on korrektsed. Need vist said rääkijahäält arvestades õigesse kohta, aga kurjad grammatikud ei pruugi nõustuda.) Need tihedasti koos viilkatusmajad ja kitsad kõverad tänavad seal vahel. Arvata võib muidugi ka seda, et kui sinna tihemin satuks, ringi käima ja niisama olema ja mitte ainult läbi sõitma, oleks seal põnev ringi avastada. Mõned kohad tulid juba tuttavad ette, mis kahe, mis enama aasta tagant.

(See, kuidas ma kahe aasta taga elan, on kummastav ja imelik juba omaettegi, aga sellest ei pea rääkima. Ma ei ole kindel, kui kaugel minevikus need asjad minu jaoks on, aga teen nägu, et hirmus kaugel ja täiesti terved. See tundub nagu vanade inimeste vanad luumurrud, mis ilmamuutuse korral valutama hakkavad - muidu unustad justkui ära, aga aegajalt meenutab ennast.)

Tol päeval, kui ma tagasi Tallinna poole tulin, oli Helsingi veel unenäom. Peale tundi aega lähimaarongis tukerdamist, ilm magamiseks liiga hele ja vibav, hakkad uuesti inimeseks suuuures jahedas ja yleni varju täis raudteejaamas. Peadpidi veel möödunud päevas ja kõrvad soome keelt täis kõnnid mööda sedasama esplanaadi, aga natuke teises kohas, ja vaatad kuidas inimesed ärkavad. Laupäevahommikul enne kymmet ei ole neid sugugi palju, aga on aru saada, et inimesed omades kodudes igal pool parajasti vaatavad hommikust telekat või ajalehte või võileiba, ja anna neile veel tunnike, siis linn juba kihab jälle. Ma vist satun sinna eranditult Eriti Päikselistel Päevadel, kui valgust on juba liiga palju, tänavad liiga laiad ja majad liiga heledad.

Ei olegi vist muud, kui et palju tuleb seal veel ringi käia ja avastada. Niiviisi korralikult, nurgataguseid pidi ja väikses heas seltskonnas.

ei olegi blogisurm

Ja just siis kui ma olen riputanud yles hoiatuse, et võibolla ei teki siia veel hulgamal ajal enam uut infot, tuleb mulle arvuti ligidal olles mõtteuid.

Millist meediat tarbivad mu olematu lugejaskonna tuttavad vanad inimesed? Hakkasin mõtlema, et neist on tegelikult ysna mõistetav kalduda just selle kollasema maastikuspektri poole. Esiteks kipuvad vanad, mitte vananevad, vaid need, kes on tõesti vanad juba, arvestama sellega, et varsti mind enam pole. Mis piirab kyllat oluliselt nende huvi kõige vastu, millel on vähe pikemad tagajärjed, nagu näiteks valimisperioodist pikemad poliitilised otsused-trendid-asjad. Milleks ennast vaevata, kui kõigi valikute tagajärjed tulevad kätte alls nii tyki aja pärast, et ennast enam polegi neid nautimas?

Mulle tundub ikka ja jälle, et meid ymbritsev meedia on kahte sorti - kollane ja poliitilikast kõnelev. Poliitika alla käivad siin ka välisuudised, mis lyhikeses plaanis elu mõjutama enamasti ei kipu. Ja kui kõik selline ebahuvitavanavälja praakida, jääbki alles ainult kaks asja: kultuur igasugustele humanitaarinimestele ja kollane kõigile ylejäänutele. Kyllap on ka vanainimesi, kes kultuurist kõrgelt lugu peavad ja sellega hästi kursis on - sest aega ju on, et ennast kurssi viia, kuid meie praguste raamatuhindade, piletihindade ja kõige muu sellise hindade juures on seda pensionärilt palju oodata. (Kuigi siinkohal tunnistan, et pole soodustustega kursis). Ja nii ongi kõik peale kollase materjali kas igav või kallis ja tarbimisvalikud jäävad kitsaks.

Aga samas see võib olla ka ainult mu silma alla sattunud ja keskmisest pigem erinev valik või vaade või miski. Vastukaja oleks väga teretulnud.

tagasi

Olen endiselt elus, aga mu blogimistahtmine on kuidagi surnud. Mis nähtub kasvõi sellest, et ma olen juba poolteist nädalat tagasi siinkandis aga alles nyyd märgin midagi yles.

Mõtted aegajalt käivad, erinevatel teemadel, millest saaks lausa viisakalt ja pikemalt kirjutada. Yritan midagi alles ka jätta.

Yldiselt on kiire käsitööaeg töö kõrvalt. Töö juures on see hea asi, et keskuses on õhk jahutatud. Ma ei kannata seda kuuma yldse, täiesti laip on olla.