reisikild ja mõtteid selle ymber

Tunnistan ennast praegusega ametlikult mõjutatuks ymbritsevatest inimestest ja omaenda tööpostist.

Alustan kaugelt. Selleks, et pääseda mõistliku ajakuluga Soome seiklema, tuleb alustada Helsingist. Enne, kui võtsin ette trammisõidu linnaserva, et mõnisada meetrit enne kiirteemärki autosid pyydma hakata, oli vaja veel varustust täiendada - priimusepiiritust ei jõudnud kohapealt ära osta. Asjakohast poodi otsides juhtusin mööda yhest tillukesest antikvariaadist ja selle ees olnud euroste raamatute kastikesest. Huvi pärast vaatasin sinna siis veidi ja leidsin sealt soome keelde tõlgitud Heinsaart. Arvasin, et tahan seda asja. Kahjuks oli poepidaja just paar hetke varem ära läinud ja ukse peale jätnud sildi sisuga "Vabandust, tulen varsti!". Natuke aega ootasin seal, aga loobusin peale kymmetkonda minutit. Mõtlesin veel, kas peaks talle kuhugi ukse juurde euro jätma ja raamatu kaasa võtma, sest myyjat ei paistnud kusagilt. Tagasitee oleks ju pidanud samast poest mööda minema ja mis seal siis ikka, eksole. Aga tagasitee ei läinud sealt mööda, sest tagasiteel orienteerusin juba nina järgi ja läksin kohtadest, kust "saab ju kaa". Nii jäigi see tore raamat minust ostmata. Asus pisipood minu mäletamist mööda Jyri tänaval.

Minnes oli Helsingi jabur, palav ja rahvast täis. Hinnangut ei sisalda siinkohal ykski neist sõnadest ja ilmselt oli Tallinn samal ajal umbestäpselt sama palav. Rahavst täis oli eriti esplanaad. Selle kõigega võrreldes on Viru tänav, kus ma vähemalt suvel eriti liikuda ei taha, sest turistid tõmbavad kiiruse alla, ikka ysna tyhi ja õhukas. Aga kuna needsamad soomlased, kes kohati Viru tänavat ummistavad, ei käi mööda esplanaadi majadeäärset serva mitte fotoaparaat peos ja suu ammuli lahti, vaid astuvad päris asjaliku ja asise sammuga paigast teise, jäi sealt ära ka inimeste otsa komistamine. Kõik välikohvikud olid rahvast tuubil täis, mis siis, et oli tööpäev ja päevane aeg. Ja mis mind imestas - kohvikulauad on tillukesed ja vahed nende vahel veel tillemad. Nii väikseid laudu, kui seal mõnes kohas, olen Tallinnas näinud vist ainult Chocolateries.

Tallinna kohvikulauad on yldse ebamäärase suurusega. Täpselt nii vahepealsed, et korralikult söömiseks jäävad umbes kolmele inimesele väikseks (suure taldriku peal pisike soe toit ja klaas mahla kõrvale), tass kohvi igayhe ees jätab lauast aga tyhja mulje. Eks see ilmselt on turundusnipp, et kui laud näib tyhi, peaks justkui saia või midagigi juurde ostma.

Aga jah. Kuna mul tol päeval oli veidi aega, kõndisin veel väheke veel ringi ja mõtlesin, mismoodi oleks seal olla - asja pärast, mitte läbisõidul ja seljakotiga. Võõras tunne oli - see kesk-ja vanalinna osa nägi välja täpselt niipalju vana, et olla vanaks läinud, ebameeldiv. Mitte veel nii vana, et ilus olla ja uuele ringile tagasi tulla, aga parasjagu niipalju vana, et mitte olla uus või ajakohane. Ilmselt on asi vägagi minus, aga ma, võiks isegi öelda et, jumaldan Tallinna vanalinna. (Kellel keel suus, öelgu, kas komad on korrektsed. Need vist said rääkijahäält arvestades õigesse kohta, aga kurjad grammatikud ei pruugi nõustuda.) Need tihedasti koos viilkatusmajad ja kitsad kõverad tänavad seal vahel. Arvata võib muidugi ka seda, et kui sinna tihemin satuks, ringi käima ja niisama olema ja mitte ainult läbi sõitma, oleks seal põnev ringi avastada. Mõned kohad tulid juba tuttavad ette, mis kahe, mis enama aasta tagant.

(See, kuidas ma kahe aasta taga elan, on kummastav ja imelik juba omaettegi, aga sellest ei pea rääkima. Ma ei ole kindel, kui kaugel minevikus need asjad minu jaoks on, aga teen nägu, et hirmus kaugel ja täiesti terved. See tundub nagu vanade inimeste vanad luumurrud, mis ilmamuutuse korral valutama hakkavad - muidu unustad justkui ära, aga aegajalt meenutab ennast.)

Tol päeval, kui ma tagasi Tallinna poole tulin, oli Helsingi veel unenäom. Peale tundi aega lähimaarongis tukerdamist, ilm magamiseks liiga hele ja vibav, hakkad uuesti inimeseks suuuures jahedas ja yleni varju täis raudteejaamas. Peadpidi veel möödunud päevas ja kõrvad soome keelt täis kõnnid mööda sedasama esplanaadi, aga natuke teises kohas, ja vaatad kuidas inimesed ärkavad. Laupäevahommikul enne kymmet ei ole neid sugugi palju, aga on aru saada, et inimesed omades kodudes igal pool parajasti vaatavad hommikust telekat või ajalehte või võileiba, ja anna neile veel tunnike, siis linn juba kihab jälle. Ma vist satun sinna eranditult Eriti Päikselistel Päevadel, kui valgust on juba liiga palju, tänavad liiga laiad ja majad liiga heledad.

Ei olegi vist muud, kui et palju tuleb seal veel ringi käia ja avastada. Niiviisi korralikult, nurgataguseid pidi ja väikses heas seltskonnas.