ei olegi blogisurm

Ja just siis kui ma olen riputanud yles hoiatuse, et võibolla ei teki siia veel hulgamal ajal enam uut infot, tuleb mulle arvuti ligidal olles mõtteuid.

Millist meediat tarbivad mu olematu lugejaskonna tuttavad vanad inimesed? Hakkasin mõtlema, et neist on tegelikult ysna mõistetav kalduda just selle kollasema maastikuspektri poole. Esiteks kipuvad vanad, mitte vananevad, vaid need, kes on tõesti vanad juba, arvestama sellega, et varsti mind enam pole. Mis piirab kyllat oluliselt nende huvi kõige vastu, millel on vähe pikemad tagajärjed, nagu näiteks valimisperioodist pikemad poliitilised otsused-trendid-asjad. Milleks ennast vaevata, kui kõigi valikute tagajärjed tulevad kätte alls nii tyki aja pärast, et ennast enam polegi neid nautimas?

Mulle tundub ikka ja jälle, et meid ymbritsev meedia on kahte sorti - kollane ja poliitilikast kõnelev. Poliitika alla käivad siin ka välisuudised, mis lyhikeses plaanis elu mõjutama enamasti ei kipu. Ja kui kõik selline ebahuvitavanavälja praakida, jääbki alles ainult kaks asja: kultuur igasugustele humanitaarinimestele ja kollane kõigile ylejäänutele. Kyllap on ka vanainimesi, kes kultuurist kõrgelt lugu peavad ja sellega hästi kursis on - sest aega ju on, et ennast kurssi viia, kuid meie praguste raamatuhindade, piletihindade ja kõige muu sellise hindade juures on seda pensionärilt palju oodata. (Kuigi siinkohal tunnistan, et pole soodustustega kursis). Ja nii ongi kõik peale kollase materjali kas igav või kallis ja tarbimisvalikud jäävad kitsaks.

Aga samas see võib olla ka ainult mu silma alla sattunud ja keskmisest pigem erinev valik või vaade või miski. Vastukaja oleks väga teretulnud.