Veel veidi mõtteainet.
Ei tea täpselt, kustkohast see teema mulle viimasel ajal ette on jäänud, aga sattusin tänaeile mõtlema eestlaste identiteedi ja selle keelepõhisuse yle. Räägib eesti keelt, järelikult on eestlane? Siinkohal pean siis rääkimise all silmas vabas olukorras eelistamist - ei piisa sellest, kui natuke tönkab ja ei lase ennast eksitada sellest, kui olude sunnil (näiteks võõrkeelsega) kasutab midagi muud. Ja kas ja kuipalju elukoht siinjuures arvesse tuleb?
Toon mõned väited. Kusagil nende sees on ilmselt mingisugune piir, kust edasi läheb juba vähemalt veidraks, kui mitte otse valeks. Kuskohas?
- Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin eesti keelt.
- Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin eesti keelt.
- Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin vene keelt.
- Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin saksa keelt.
- Olen eestlane. Elan Austraalias ja räägin inglise keelt.
- Olen eestlane. Elan Lätis ja räägin vene keelt.
- Olen eestlane. Elan Itaalias ja räägin itaalia keelt.
Muidugi mängib siin tohutut rolli ka ytleja suhtumine. Minul isiklikult ei ole mingit raskust võtta eestlasena tädikest, kes elab kusagil vana Liivimaa piirkonnas, kasutab oma isiklikus elus läti või vene keelt, aga määratleb ennast vanemate tõttu eestlasena. Seevastu määratleda eestlasena noort, kes elab... no võtame seekord siis Hispaanias, on eluaeg ainult hispaania keelt rääkinud ega kavatsegi eesti keelest rohkem uurida kui veidi, on väga keeruline.
Arvata võib, et tugevad määravad tegurid on siinkohal ka ajalugu ja geograafia. Geograafiline lähedus argumendina tuleb hästi välja, kui täpsustada asukohta linnani. Kui 3. väite venemaalane elab nii kaugel idas, et see on juba peaaegu läänes, kõlab asi kahtlasena, ent lähema suurema linna Peterburi puhul on ju mõeldav kyll. Samamoodi on ajaloo tõttu tunduvalt lihtsam leppida ingliskeelse Austraalia elaniku enesemääratlusega kui põhimõtteliselt samavõrra erineva itaalialasega.
Vähemalt minul on. Mõtlesin selle yle pikalt ja siis veel natuke aega ega mõelnudki välja, milliseid muid identiteedi aluspõhjasid siinkandis leida võiks. Elukoht? Usk? Mingid väärtushinnangud?
Ja selliseid asju ma mõtlen siis sel ajal, kui liigun trassil kodu-töö, ykskõik kummas suunas. Yritasin ennast kätte võtta ja rohkem jalgsi liikuma harjuda. See on vahepeal hirmus soiku jäänud. Võibolla õnnstubki. Tegelikult peaksin mõttes kordama eesti kirjanduse kohta käivat infot - homseks eksamiks. Või valmistuma yleval pysimiseks, sest arvuti tööd tahavad ikka veel tegemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar