yldist ja vastuolulist

Natuke häirib see, et tuju on nii kõikuv. Paar viimast päeva olen olnud aktiivne ja tore ja tubli ja täielikult nautinud õhtust linna (töölt koju tulles, eksole.). Kui selle järgi vaadata, oleks nagu kõik väga korras, aga ei ole ju. Siiski, miskit otseselt halvasti ei lähe - veel.

Tegelikult olen kõndimise ajal hästi palju mõelnud. Avastasin hiljuti mõned vastuolud oma plaanides - isiklikud sisemised vastuoksused. Tunnen ennast vastutavana isapoolse suguvõsa yhe juurkoha saatuse eest ja olen mõelnud, kuidas ma mingil ajal sinna elama kolin. Mis oleks ju tore ja hea igate pidi, kui poleks mõnda aga. Kui ma seal elaksin, siis ma ei elaks teps mitte linnas ja hakkaks sellest ilmselt puudust tundma. Samas ei ole ma ka kuidagi nõus mõttega, et see lihtsalt on koht ja võibolla tuleks maha myya või midagi. Mis mõttes, maakoht ära myya? Vaaride ehitatud? Suvemälestusi täis? Ei kõlba ju.

See on kuidagi eksistentsiaalne probleem minu jaoks. Hästi sygav ja põhimõtteline - kuidas olla tänapäeva linnainimene ja samas mitte lõpuni loobuda loodusest ja selle tundmisest. Pole parata, mulle lihtsalt meeldib, kui millestki, mis ma olen maa sisse pannud, saab oma eluga taim. Mulle meeldib teada, kuidas lambast saab kampsun ja osata kõiki neid toiminguid teha (mitte et ma veel oskaks, aga eks õpin kunagi). Mulle meeldib teada, mida võiks metsast ja niidult koguda, et sellest oleks hea teed teha, kui õues on kylm ja kole. Mul on veendumus, et need on head teadmised ja see on hea elamise viis. Aga mulle ei meeldi väga paljud talutööd - hein on kaugelt liiga putukarohke ja sellega mässamine määratult palav, rohimine on vist umbes maailma kõige tyytum tegevus ja nii aina edasi. Aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas jätta see esimene pool alles ja loobuda teisest.

Linnaga on sama lugu: mulle ei meeldi magalarajoonid ja heitgaasitatus ja ma ei arva, et lapsed peaksid mängima autode ja laternapostide vahel asfaldil (ainult. Nad võivad aegajalt ka seda teha.). Aga ma ei kujuta ette elu ilma võimaluseta minna linna igal meeldetuleval hetkel, nii poole tunni või vähemaga (jalgsi, mitte autoga, eksole), leida meeldiv kohvik või pink ja olla. Või lihtsalt jalutada vanade majade vahel vanu munakiviteid pidi ja avastada iga kord uusi nurgataguseid või vähemalt uusi kasutusvõimalusi vanadele.

Ma tean, et seal kusagil on olemas kesktee nende asjade vahel. Mulle on ka öeldud, et ma kuidagi saan sellele asjale pihta - olen juba saanud, ja mõnda aega tundus see väide tõene. Ei saa ka sugugi välistada, et hetkel on tegemist ainult yhe väiksema, pinnapealsema segadusega, mitte millegi sygavaga. Aga eks ma otsin ja olen.

Yks suur osa probleemist, mis mul on enda jaoks lahti mõtlemata veel, on just see, kuidas seda kõike teistele edasi anda. Ma tean, et ma ise ei põe selle pärast. Mina võin elada maal ja armastada linna, või elada linnas ja endiselt metsast vaimustuda, aga edasi? Ma ei kujuta ette kaugtulevikku ilma lasteta, (nii põhimõtteliselt, noh.) aga kuidas neid asju nende elus tasakaalus hoida, ma veel ei tea. Kui ma selle välja mõtlen, mismoodi oma suhtumist teistele edasi anda, keda huvitab, vat siis ma olen millegi suurega hakkama saanud.