sajast asjast, pikalt

Mida teha, kui huvitavad inimesed jäävad seltskonnamuutuste, elulaadimuutuste või erinevate valikute tõttu suhtlemiskõlbmatult kaugeks?

Viimase paari päeva jooksul olen selle taas avastanud mitme inimese juures. Yks on nyydseks peamiselt blogimaailma vajunud, ent teised varem reaalseski elus väga head ja lähedad tuttavad. Blogidega oleks ju lihtne - lugemata olla. Aga ma olen parajasti selline toralt uudishimulik kassloom, kes ikkagi vaatama peab. Ja siis loeb ja mõtleb loetust välja ikka regulaarselt yhe või teise häiriva poindi. Nii kord paari nädala takka miski ikka torkab. Ma tean, et mul on siin endal isiklik sisemine vastuolu.

Mu igapäevane elu nimelt lubaks igati täielikult unustada kõik, mis mu sellisesse paika on viinud-jõutanud. Selles annab väga edukalt vältida kõiki neid tegureid, mis mineviku ebameeldivamaid osi meelde tuletavad. Paraku just see yks ebameeldiv pöördepunkt-isik, kes mu praegust tegutsemislaadi, arvamismõtet ja arvestataval määral isegi suhtluskonda mõjutanud on, tuletab ennast kaudselt ika ja jälle meelde. Seosena pooltuttavatega (mäletad, seal selle juures oli see pidu, kus seda ja teist...), olulise taustana nii mõnegi mu tegevuse juures - kohati arvamuse suunajana. Olematuks tunnistada ei anna, kuigi enam aktiivselt ei mõjuta. Unustada ei saa, kuigi miski päriselt meelde ei tuleta. Mind teatakse minu pärast, mitte plussyhe või teisetuttavana, aga niipea kui hakkad mõtlema, kuidas ma siia jõudsin, on kõik jälle nii. Ja ma ei häbene seda sugugi, ei tunne vajadust maha vaikida või olematuks kuulutada. Tahaks lihtsalt, et see ei tekitaks nii segaseid emotsioone. Nyyd laupäevalgi yks imestas, kuidas ma sedasi (tantsin). Ytlesin, et kysija ju teab, kust ma õppisin. Irvitasin natuke selle yle, aga samas ei saanudki aru, miks. See on yks keeruline värk.

Ja kogu selle rahvaga suhtlemist vältida ka ei saa, ei taha, ei mõtlegi tahta! See ja nemad on nii suur osa mu elust, mu ilmast, mu ymbritsejatest, et neid ei saa parimagi tahtmise juures amputeerida. Pealegi mulle meeldib mu praegune elu ja koht selles mõtteruumis. Aga vastuolu on. Kyllap vajub aja jooksul seegi ära. Seda vist nimetatakse minevikuga leppimiseks. Praegu ma veel naeran nende asjade yle eneseirooniliselt ja kibedalt. Ehk lõppeb kunagi igasugune emotsioon sealt kyljest otsa ja ma saan lihtsalt nentida tõika (ehk konstateerida fakti, kes neid aegu veel mäletab) et nii oli, ja nyyd on nii. Aga nagu ma ytlesin, praegu on keeruline ja ma ei ytleks sugugi ära mõtlemise võtmest, mis laseks needki asjad sealt ära kukkuda.

Aga kust ma yldse selle.. ah jaa.

Niisiis, kõiki meeldetuletusi vältima ka ei kipu, sest olen uudishimulik ja mulle tegelikult läheb siiralt korda, kuidas yhel või teisel läheb. Näiteks N/H. Kadestan mõne nurga alt ta elu,ja teistest osadest jälle ei saa sugugi aru.

Aga eemaleujunud pärissõbrad... Mida teha, kui head, tõesti head ja omad inimesed on jäänud aja jooksul nii kangesti kaugeks, et suhtleks ja uuriks ja elaks kaasa... aga ei oska kohe midagi kysidagi peale tavalise ja pealiskaudse "Kuidasläheb?". Ma ei tea... Minu jaoks see ei ole pealiskaudne kysimus - ma ei kysi, kui mind teise inimese eluolu ei huvita ja mulle ei meeldi selle muutumine viisaka suhtluse mõttetuks rituaaliks. Kipun seõttu ka selle rituaali reeglite vastu eksima ning vastamagi lauselise kokkuvõttega hetkeoludest. Tänan, hästi, ei ole see vastus, mille ma annan, kui maailm kipub kokku vajuma. Ka viisakusest mitte.

Aga kui ei oska kysida midagi peale selle yldise huvitundmise ega edasi vestelda, on kurb. Inimesed muutuvad ootamatutes suundades. Kes õpib mõne kahjuliku harjumuse ära, kes hakkab maailma hoopis teisiti vaatama. Aga nii sygavalt kahju on sel hetkel, kui saad aru, et ainsad yhendusniidid on ääretult yldised kuuluvuskategooriad ja lähenemised kord yhistele tegevustele pea tundmatuseni muutunud. Need on ju head inimesed, miks nad selliseks on läinud? Siinkohal selline ei tähenda mittehead, ammugi mitte halba, lihtsalt... yle mõistmise piiri vajunud teistsugusust.

Kirjutan praegu pikalt ja põhjalikult, sest lykkan edasi koledaid koolimõtteid. Ennist tegin selt antud ylesandeid peavalu, vererõhukao ja sydameläikimiseni, nyyd ootan, et need asjad taanduks. Ja tunnen tugevat syyd, et sellega hetkel ei tegele, aga samas... Ei suuda lihtsalt.

Mille yle ma veel pead ja hinge vaevan? Ma ei ytle sydant, sest sydames käivad emotsioonid aj neid ei vaeva. Aga mõistust ja seda kolmandat kyll. Mida teha, kui parim sõber vajub kõigi tunnuste järgi supi sisse, kust on raske välja pääseda? Isegi kui ta ise teab, et tegemist on supiga ja suudaks veel sealt väljagi hypata, ei soostu ta seda siiski tegema. Igayhe isiklik keemiavabrik on võimas asi. Ja samas ma ei taha mingi hinna eest teha yhtegi liiga resoluutset liigutust - see pole siiski minu elu ja võibolla ma olen siiski asjadest valesti aru saanud. Ma ei taha olla kirurg, kes ajab neeru ja kasvaja operatsiooni käigus segamini ning yhe asemel eemaldab teise. Aga mul on mure.

Muresid on veel, ylejäänud neist on kooliteemalised ja sygavalt mu enda syy. Kui ma jään viivukski liiga põhjalikult mõtlema, mis kõik valesti on ja mida oleks nii kergesti saanud kunagi teha ja missugune (kujuteldamatult ropp sõim) ma selle tegematajätmise eest olen, tuleb pisar silma. Tulevik ei ole sugugi helge (kõik sinimustjavalge, nagu keski kuskil laulus ytles vist), vaid kole ja tume ja võiks veel veidike kusagil kaugemal passida. Kõige hädam häda on, et ma ei oska neid asju enam tehagi. Ja lihtsalt ei oskagi. Elementaarsena tunduvaid kontoriprogrammide funktsioone ei leia enam yles. Ja isegi kui need kõik korralikult korda saavad, ei garanteeri miski, et õppejõud sellise pyydlikkuse peale leebub ja ikkagi lubab mul ka selle aine eksami järgi teha. Viimane laisk ja nõme olen ja selle eest on mulle paras oma tasuta kohast ilma jääda, aga ma ei taha.

See koolivärk on mulle väga oluline. See on põnev! Ma siiralt huviga käin enamikus loengutes ja mõtlen ja uurin ja tean, mis sorti asja ma teha tahan, tegema jäädagi tahan. Ja kui nad mult tõesti tasuta koa ära võtavad, siis ei jää muud yle kui võtta nt õppelaenu ja olla tasulisel kohal, sest nad ei suuda mind koolist ära kangutada, kui tahaksidki... Aga õppelaen on kibe ja töökoht ja värgid kõik kokku... Vanemate halvakspanu ei kujuta selle juurde ettegi.

Lyhidalt: kooliasjadega olen ma ennast sygavalt pigisse mänginud ja teen viimaseid meeleheitlikke katseid sellest kuidagi välja ronida. Teades imehästi, et mul pole vähimatki põhjust arvata, et see kuidagi õnnestub.

Perse.