yht-teist

Millest ma täna mõtlesin: keelest, yldiselt. Eesti ja soome keelest, kui täpsemaks minna. Arutasin omaette soome keeles, kui veider on, et soomlased, kellel on keelega vist veidi paremad lood kui meil siin, kasutavad kohati laensõnu nende kohtade peal, kus meil on omasõnad. Ajalugu näiteks. Nädalapäevadega on ka kahtlane lugu, aga nädala enda kohta vana sõna ei teagi, kas oli ja milline - neil on läänepoolne laen, meil idast...

Sygis tuleb. Õues on juba pime, kui ma koju lähen-tulen. Ja jahedaks kisub. Aga ongi õige - september kui sygiskuu ja yleyldse.

Olen eluga hirmsat moodi rahul, kui koolile ei mõtle. Ja nendele asjadele, mis hästi ei ole. Ehk siis: olen pysivalt ennast täis ja õnnelik, ylevoolamiseni, kuigi põhjust oleks paanitsemiseks kyll ja enam.