asjalik

Natuke karikatuurne on olla. Selline tyypiline ennekylalisi koristamine, milleks mul nädala sees ju enam sugugi aega ei jää, on täies hoos. Karikatuurne just selle klassikalise 'OMG, kylad, nyyd tuleb kõik läikima lyya!' tõttu. Ei ole mulle tegelikult sugugi väga omane suhtumine, aga asjaolude kokkulangemine keeras vindi natuke yle. Et kui koristama juba peab, nii enesetunde pärast (mingist piirist edasi on segaduses juba isegi ebamugav olla, avastan vähehaaval) ja selleks, et isa saaks vaikselt valmiva kapi varsti tuppa ära tuua-panna, siis võib seda ju nii korraldada, et veidi varem paika saaks.

Identne suhtumine suve lõpul valminud riietesse. "Ma pean endale nagunii tegema, ma siis võin ju tähtaja poolteist nädalat või sinnakanti ettepoole nihutada, et teistel ka kasu oleks."

Sellega seoses said vanemad mu yle veel naerda ka. Mul seisis aknalaua nurgas yks pisike klaaspurk, suvalistel põhjustel. Kyllap oli teda olnud lihtsalt mugav sinna asetada. Kui nii paari-kolme nädala eest seda sealt võtma hakkasin, õhtusel ja muidu pingevabal ajal, võtsin ta yles j kui oli purgi poole vaadanud, panin kiiresti ja sujuvalt-ent-närvlikult omasse paika tagasi. Võimalikult kiiresti ja võimalikult hingamata. Purgis paistis yks tegelane. Oletasin, et on surnud - purki sisse roninud ja välja pääsemata nälga lõppend. Ei torkinud. Nyyd tuli see hetk, kus oli vaja see potsik sealt eest ära saada. Mina kätte võtta ei suuda. No ei saa. Kole on. Palusin kodureisil olnud õde. Tema irvitas, mitte väga palju, ja oli nõus aitama. Hakkas tõstma ja põrkas ise ka kiljatades tagasi. "See liigutab!" Kiljatust teise tuppa kuulnud ema tuli vaatama ja irvitama, et kaks täiskasvand inimest ei saa siis nyyd yhte pisikest putukat purgiga välja kolitud. Tema siis suutis purgi õue trepile viia ja vaatas seal, et on, teine, jah, täisa elus ja tunneb ennast seal nii hästi, et ei kipu ka kyljeli asetatud pugist välja tulema. Minu jaoks väga jube lugu. Jälk, vastik, õudne, hirmus - teistel jälle muigamist.