eelmisele lisandiks

Ja kui mul enese hästi tundmise kõrvalt aega yle jääb, siis ma teen suhtlemises absoluutselt taktipuudulikke vigu ja tunnen ennast erinevatel põhjustel syydi asjades, millega ma hakkama saan või ei saa.

Siinkohal suured vabandused tollele Tartu Evale, kelle vastu ma vist seltskondlikus mõttes eksisin, N'ile, kelle nina all ma oma jalgu liputasin, koolile, et ma juba pooleteise nädala juures päeva puudusin ja J'le, kelle elu ma tylikamaks tegema kipun.

Ometi öeldi mulle eile või täna (aga mul on täna veel eile!, st, ignoreerige kuupäeva ja vaadake kellaaega), siis, ilmselt, eile või yleeile midagi haruldaselt head. Juhuslikult ja muu jutu sees loeti mind vist heade asjade kirja, mis juhtuvad. See oli soe. Mul on hea meel. Aga isegi kui ma jälle kõigest valesti aru saan ja ennast kymneid kordi tähtsamaks mõtlen kui ma tegelikult olen, on mul hea meel sellest rõõmust, mida see tekitas.

Kadestan siin aktiivselt mõnda, kes elab oma elu nii intensiivselt, nii yleelusuuruseks ja mõistab selle ilusas keeles kirja panna. Mõistab rääkida muinasjuttu, muutumata keelelt vanamoeliseks, ent nii, et on siiski jutuvestmist aru saada. Siiralt kadestan oskust seda kõike kirja panna ja selgroogu ja tahet, mis on nii tugevad. Seda kõike siis täna.