11. september 2010

Selleks korraks võib siis nyyd veidigi rahulikumalt hingata. Allpool keegi ytles, et inimestega peab rääkima. See on hirmus õige. Ma ka rääkisin, aga veidi teiste inimestega - perekonnaga näiteks. Vanaema otsustas, et tal on minu jaoks ammu juba mingid summad kõrvale pandud, ja kuna õde saab tema omadest yyri jaoks toetust, siis samuti võin mina saada sellest ära maksetud oma õppemaksud, vähmealt ajutiselt - kuni olukorra paranemiseni. Olgu selleks siis vähetõenäoline võimalus tagasi riigieelarvelisele kohale sattuda või veidi tõenäolikum mõte mingisugusest keeletööst, igal juhul ei jää mul hetkel ka kõige selle jama juures koolis käimata.

Aga ma leidsin ka õige päeva selle uudisega välja tulla. Õde oli just avastanud, et telefoni kaudu arvutiga internetis käimine on kole kallis lõbu - avastanud selle, kui telefonioperaator väljuvad kõned hirmus suure arve tõttu kinni keeras.

Ei, kui midagi juba halvasti hakkab minema, läheb kohe ikka kõik, mis minna saab.

Aga jah, nyydseks on kriis selleks korraks yle elatud ja saab asjadega edasi minna. Näiteks käisin täna jälle seal, kus poole tunni tooli peal istumise eest hirmus palju raha tahetakse, ehk siis hambaarsti juures. Olen jälle yhe hamba võrra lollim, aga see sunnik valutas ikka mõnuga. Vähemalt sai teisest nyyd lahti.

Aitäh kõigile neile, kes põhjalikumalt või vähem põhjalikult ylesloetud hädasid kuulata võtsid ja olemas olid. Ma vist õpin vaikselt multifookustama neid asju. Mu enese hädad tunduvad mulle alati kuidagi mäekõrgustena, kui nii juhtub, ja siis ma võin kogemata abi otsides kellegi läbi põletada ka arvatavasti. Multifookus tuleb kasuks. Ja alati tuleb kasuks, kui saab keelegi teise muresid mõista, selle taustal kuhtuvad enda omad hoopis sõrmkybarasuurusteks.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga kui sa ei pea õppimise ajal tööd vihtuma, siis ehk ei olegi nii ebatõenäoline tagasi tasuta kohale ronida? Siiani on ju sinu õpivinklit kõige enam takistanud see, et jagad oma aega nii erinevate asjade vahel...

Anonüümne ütles ...

Või mis ma tegelikult öelda tahtsin, oli, et kui sulle ometi selline võimalus taas tekkis ja veel pärast juba sügavat meeleheidet, siis ÄRA roni esimese asjana jälle tööposti otsa, kuni elu ise ei sunni! Saan aru küll, et pärast esimest kergendust on tunne, et sind päästeti, ja sul tekib ka tahtmine ISE selle kõigega hakkama saada ning ise suuta ka enda eest maksta jne jne, aga anna aega nende suurte plaanidega. Tööd sa juba tegid, ja palju. Ära vahelduseks tee. Õpi niiöelda kogu raha eest.

Tho ütles ...

Ei, mul väga selget sihti tööle saada ei olegi. Eriti peale tänast, kui ma yle väga pika aja sain rahulikult magada niikaua, kui tarvis ja ennast taas kooliinimesena tunda.