ärritusest filosoofiaks

Lugelesin mööda võrku ringi ja vihastasin. Õigem oleks öelda, ärritusin, sest sattusin lyhikokkuvõte otsa yhest meetodist, mida, tabasin, on minu pihta edukalt kasutatud.

Muidugi sellestsamast allikast/lt, kes praktilist ja konstruktiivset mõtlemist sisse drillis kunagi. Ei, ma ei ole selle eest tänulik olemist veel ära õppinud. Häda on siinkohal selles, et kõik need miljon või natuke vähem väga erinevat või, vastupidi, väga sarnast asja tõestavad järjest enda toimivust ja kasulikkust. Seetõttu tunnen endal mõningast kohustust vähemalt neutraalselt suhtumiseks, sest ma olen ju praktiliselt nendest asjadest kasu saanud. Neid kohati isegi kasutanud. Edukalt, seejuures. Aga õppimise protsess oli raske, keeruline ja valulik, nii et ma ei teagi kokkuvõttes, kas ma nyyd olen toimivam kui varem. Kas ma saan nyyd eluga paremini hakkama? Kui saan, siis tuleb sellele äratundmisele jõuda ja selle kaudu neidki õppetunde hindama õppida, aga kui ei saa, siis milleks yritada, eksole.

Siin tuleb nyyd mõttepaus teemadel muutumine vs paremaks muutumine. Parema definitsioonid ja kõik see teemade pundar. Ja kust ma tean, kas ja kuidas ja kus ja millal ma omadega muidu hetkel oleksin. Keda ma tunneksin ja keda ma tundmata oleksin jäänud. Mida mõtlemata, mida otsimata, mida kartmata. Mida igatsemata, mida hindamata, mida vältimata, mida halvaks panemata.

Natuke häbenen, et nii suured mõjud on jäänud. Tundub arukas nendega leppida ja võttagi ennast täpselt sellisena, nagu ma olen. Aga päriselt ei kao see kysimus vist kellegi juurest kunagi: kui ma oleksin toona teisiti käitunud, kus ma siis praegu omadega oleksin? Mis oleks võinud olla, kui...