natuke elust ja palju unest

Tulin täna koolist koju mõttega kirjutada esimese asjana siia yles mõned ööd tagasi (ilmselt selel imelikul ööl vastu pyhapäeva) nähtud unenägu, kuid jäin võrku kinni. Siinkohal palju naerusuiset sõimu kunagise klassiõe aadressil, sest tema antud link oli mitmeks tunniks umbes ainus tähelepanu saanud asi. Yritades oma võrguringi otsi kokku tõmmata, ise sellest juba väljaspool seistes, leidsin aga yhe blogi, mis oli arusaadav ja huvitav. Põnev, hariv (sest ma olen kolmkymmend korda rumalam kui ma välja näidata tahan) ja minu jaoks absoluutselt ennekohtamatu. Tähenduses, värskelt avastatud. Mõne koha peal võttis muigama ka, nagu head asjad peavadki.

Aga unenäost siis. Kõigepealt see, miks ma arvan, et see tuleks kirja panna, siis veidi neid teadmisi, mis käivad selle une maailma kohta ja lõpuks syndmustik ise.

Oluline ja märkimisväärne oli see unenägu selle poolest, et arvestades, kui kurnatud ma olin ööl vastu pyhapäeva magama jäädes, ei oleks ma tohtinud yleyldse und näha. Ma ei näe tavaliselt und, kui ma olen surmväsinud ylevalolemisest. Teiseks tuli ta mulle alles eile õhtul hilja või täna lõpuks täielikult meelde.

Niisiis, toimumispaik idamaise meluga linn. Soojad kuldkollased ja punased värvitoonid, suure linna turusagin. Ma ise olin seal võõras - kindlasti mitte esimest korda seal, ent olin justkui... teist kultuuri kylastamas. Teine usk ja teine mõttemaailm. Palju ma kohalikust kultuurist ei teadnud, ainult seda, et see on yhtlaselt religioosne ja selle juures salliv - midagi hinduismi ja budismi segu laadset oma suhtumiselt võõrastesse. Igapäevainimestel otsest palvetamise nõuet vist ei olnud, igal juhul usku... rakendasid, viisid ellu, väljendasid Sööjad. Need olid pooleldi maagilised, teatavate kujumuutjavõimetega poolinimesed-poolmantikorid. Kujumuutust sai ilmselt mingil määral tahtega kontrollida-suunata, kuid mitte lõpuni. Välja nägi see umbes nii, et nende putkad olid igal pool yle linna laiali. Justnimelt putkad - samalaadsed nagu meil on klaaskuubik-hamburgeriputkad või pigem need, kust festivalide ja ostuhuluste ajal grillkanu myytatakse. Tööpõhimõte oli väga lihtne - inimene, kes tunneb-kahtlustab, et ta võibolla on mõelnud patuseid mõtteid (tegudest polnud kunagi juttu, huvitav, mida see nende usu kohta öelda võiks?), läheb putka juurde ja vestleb sööjaga. Kui tema mõtted tõesti eksivad heakspeetu vastu, syyakse ta ära. (Või mingi vaimne osa temast, ma ei saanudki lõpuks aru). Igal juhul on tegemist igayhe enda otsustuse ja sydametunnistuse kysimusega, kuid sööja teab seda õigeks või vääraks mõista. Sööjaid kardeti meeletult, ent ometi käidi ja saadi söödud (ma pealt ei näinud, kuid ei välista sugugi, et kõige lihalikumal kujul nahka pistetud). Sööjad aga olid religioonikohtunikud, võimalik et riigi/kiriku palgal ja osalt yleloomulikud. Sööjaks sai hakata - see oli tööpost nagu iga teine. (Lähed asjakohasesse asutusse, ytled et tahad töötada sööjana. Antakse yleloomulikud võimed ja tööpost-kuubik.) Igal juhul söömise käigus omandas sööja ka kõik ärasöödu mõtted ja teooriad, mis tegi neist väga intelligentsed vestlusparnerid ja harrastusfilosoofid.

Niisiis, uni algas umbes sellest kohast, kus ma istusin yhe sööja kuubiku ääres päiksekatteriide all varjus ja ajasin juttu. Nägin mööduvaid inimesi ennast omalaadse kaastunde ja hirmuga vaatlevat, sest tegin midagi, mida ykski sealtkandi inimene kunagi ei tee - ajasin mugavalt ja muretult juttu halastamatu moraalikohtuniku sööjaga. Mida nemad aga kuidagi teada ei saanud, oli see, et see konkreetne sööja, kes oma putkat tollel tänavanurgal pidas, oli mu kunagine kallim (jah, toosama.). Kurtis, et liiga vähe saab viimasel ajal tegelikult kõiki neid kogutud teooriaid kellegiga arutada, sest sööjad omavahel ei kohtu ning inimesed ju kardavad. Mulle kui uskmatule oli kõigest aga hea ja mugav rääkida - nii mõnigi teooria olevat niivõrd vastuolus heakskiidetuga, et juba selle rääkimine kellelegi muudaks ta ysna otseselt patuseks, st, söödavaks. (Ka patuta inimesed olid söödavad-seeditavad-toiduks kõlbulikud, aga neid ei tohtinud puutuda - ei puututud.) Seletas veel, et kuna mina ei pea käima selle usu reeglite järgi, siis minul on tegelikult ysna ohutu seal vestelda - ainult otsesed mõttevead-ebakohad võivad ohtlikuks osutuda. Igati hea ja mugav olemine, mul oli eneselgi hea meel, et aegajalt ka huvitavatest asjadest rääkida saab. Kuni hakkasin seletama yhte teooriat, mida naaberriigi elanik oli mulle minu sinna-reisil rääkinud. Jutustan-põhjendan-teoretiseerin syvenenult, vaadates ei-tea-kuhu ja kindlasti mitte vestluspartneri poole, kui mulle möiratatakse "See on nyyd liig!" Vaatan ja yritan pakku pista, sest pilt-hetk-mulje oli igati sellist tegevust õigustav. Sööja oli võtnud oma mantikori-kuju (mis nägi eriti yleloomulik välja, sest oli valatud kulla värvi, poleeritud ja puha, kuid liikumisvõimeline) ja hammustas minu suunas. Pagedes olin hetkeks seljaga ja natuke liiga aeglane - ju vist ei osanud arvestada kujumuutja oskusega ka proportsioonidega mängida. Kael oli pikk ja hambad SIINSAMAS SELJAS KINNI!

Ärkasin sel hetkel yles, selg pagemisest-eemaletõmbumisest kaardus, kyynarnukid teisele "näkku" suunatud ja selge tundega, et sealt, kus unes oleks tekkinud surmav haav, on midagi puudu. Yhegi mõõtmise järgi muidugi pole, kuid hea paarkymmend minutit oli tunda, kuidas mul puudub põhimõtteliselt terve alaselg - hammustatud oli suur ringikujuline lohk, diameetrilt umbestäpselt nii lai, kui selg sealkandis on.

Mis see kontseptsioon täpselt oli, mille peale niimoodi reageeriti, ei mäleta siiamaani. Ei mäletanud kohegi. Niipalju tuleb ette, et see oli arvatavasti dualismi-monoteismi vastuolu, aga kumba pidi parajasti, ei tea enam öelda. Telg jooksis igal juhul valgus-pimedus (koos kõigi nende erinevate konnotatsioonidega).

Selline äärmiselt syrreaalne lugu siis seekord. *eemaldub vaikselt ymisedes"Seleta mu uni ära, kuldne noorik..."*