yks õhtuöö

Nagu ma juba eelmises postituses ytlesin, ei ole kunagi hea saada yhtegi negatiivse varjundigagi uudist-sõnumit õhtul. Peale mitmeid olulisi valestimõistmisi ja enese kylmas pesas unele tihkumist oli hommikuks tuju väga palju parem ja pea selgem. Hommikud on sellised, nii loomu poolest juba. Tõestasin seda ka täna - paar tundi tagasi oli juba päris kole olla.

Kõige kummalisem või hämmastavam või ootamatum on see, kuidas mul kõik aeg midagi teha justkui on. Mõtlen homse peale ette ja näen, et kool on kella kaheksani, peale seda peaks tegema veel seda ja teist ja võibolla kolmandat, ja kolmapäeval on peale kooli korraks koju ja tantsuklubi, ja neljapäeval on Neljapäev, ja reedel... reedel leks lõpuks aega, aga veel enne reedet tuleb läbi lugeda see raamat ja reedel, peale loengut, tuleb läbi lugeda see teine raamat ja mõelda esseest-ettekandest ja hakata vaatama, kustkohast saada seda kolmandat raamatut. Ja lugemist ja tegemist on mul muidu ka. Ja see ei ole praegu otsitud nimekiri, selline, mis ma olen kokku mõelnud, et see elu ära täidaks - see on see nimekiri, mis oleks nagunii.

Kui koolist koju kõndisin, ketras peas yks mõtteluuletus, aga niipea, kui arvuti ette jõudsin, hakkasin selle yles kirjutamise asemel meelt lahutama. Meel sai lahutatud ja insp. koos sellega. Ma tean, kuidas ma enam-vähem seda asja mõtlesin kirjutada, aga õige sõnastus on kadunud. Võibolla peaks sellegipoolest proovima midagi kirja panna, sest see oleks karm ja kaunis ja porikuu ilma moodi kylm, aga see ei ole enam kättesaadav.

Mida ma tegelikult homme teen, ma ei teagi.