uuendus

Ilmselt oleks hea mõte millestki kirjutada, muidu see asi siin hakkab haisema. Ega ma ei tea kyll hästi, millest oleks mõtet või oskaks.

Midagi ei ole justkui väga toimunud, aga ometi juhtub kõike. Syndmused kujutatud syndmusetusena, öeldaks selle kohta kirjanduse loengus. Õppejõud ikka suudab mind hämmastada samamoodi, nagu kunagi yks psyhholoog. Juhtus nimelt, et korra psyhholoogiga suhtlema sattudes võttis too kyynte ja hammastega kinni täiesti juhuslikust lausejupist selle kohta, mis trennis ma käin. Ta hakkas seda põhjalikult analyysima ja mõtles sinna taha terved suured teooriad ja põhjused, mis mulle enese kohta sugugi paika ei tundunud pidama (mäletan enam-vähem, mis need olid, ikka veel ei arva et oleksid pidanud), ma käisin seal sellepärast, et kusagil peaks ju käima ja inimesed olid toredad. Just see, kuidas ta ei saanud aru, et mõni asi on ka lihtsalt sellepärast et midagi oleks (või kuidagi umbes nii) kajas kõvasti vastu ka õppejõu suhtumisest. Mulle ta yldiselt ei meeldi. Ta peaks pidama loengut, ent asendab selle kohati koolitunniga - nonii, millena see asi teile tundub? ja kui on vastuse saanud, siis: "Jah, selleni ma ootasingi et keegi ometi jõuaks!". Rääkinud siis ise ometi, et seda on nii ja nii tõlgendatud vms, aga kui arvamust tahab, siis miks õiged ja valed arvamused??? Kuigi ega meil on ka kursusel mõned keenjused hulgas. Hoolimata õppejõu hoiatusest arvas yks ettekannet tehes näiteks, et "Ma armastasin sakslast" on kellegi tundmatu käsikiri, mille Tammsaare ära trykkida lasi. Pidevast arvamuse avaldamisest teemal "Ega see ja teine ja kolmas ja neljas kursus mulle yldse ei meeldi, pole nagu minu teema jne... Hirmus jube on, nii palju arvatakse et me peaks mäletama midagi mis eelmine aasta õpitud sai!", pole yldse mõtet pikalt rääkida.

Aga et asi hädaldamisest yle ajama ei kipuks, mainin ka seda, et tundub, nagu oleks tubliks hakkamine vähemalt mingil määral õnnestunud. Lähen enam-vähem mõistlikul ajal magama ja jõuan juba tunduvalt sagedamini hommikustesse loengutesse. Energiat ei ole rohkem, aga mõte aja piiratusest on aidanud seda paremini ära kasutama õppida. Mul ongi ainult need tunnid aega, siis ei loruta päriselt nii palju.

Endal on ka imelikuvõitu. Mulle meeldiks, mulle niiväga meeldiks, kui elu oleks umbes kolmkymmend korda aeglasem - jääks aega mõelda ja vedeleda ja teha asju siis, kui mulle parajasti meeldib. Sest enamus asju varem või hiljem meeldivad ja kyllap nad siis tehtud saavad. Mul on vaikselt tunne, et ma pean liiga paljusid asju. Ma arvan, et ma pean karpe tegema, sestma saan raha. Ma pean kodus asju tegema, sest siis ma olen koolis tulemusega rahul. Ma pean seda ja teist ja kolmandat, mida ma tegelikult ei pea. Konflikti tekitab aga just see, et oleks need siis tõepoolest sunnitud asjad, aga ei. Mulle tegelikult meeldib teha peaaegu kõiki neid asju, need on reaalselt huvitavad ja toredad ja koolis on põnev ja ma siiralt naudin oma käsitöötsemist... Ainult vedelemiseks jääb aega kuidagi vähe. Elu tahab kõik need asjad liiga kiirelt ära tehtud saada ja ma ei ole väga ammu enam yhestki oma mõttest-projektist nii vaimustuses olnud, et teekski seda, mitte ei mõtleks, kuidas võiks teha midagi muud. Niivõrd, et ei peaks ennast sundima seda kätte võtma ja tegema, vaid viskaks kõik muu et ainult selle juurde jõuda. Mitte valesti aru saada: mulle meelivad need asjad, mida ma tegema peaksin. Lihtsalt need tuleb endale sihilikult ette võtta, need ei tekita nii suurt vaimustust, et ise kätte kargavad. See oskus tuleks yles otsida kusagilt kivide vahelt või metsast.

Jäin mõnipäev linnast tulles mõtlema selle yle, millal ma viimati kellegi najal ei olnud. Millal mu maailm oli viimati keskmise sambata. Tuli meelde kyll, isegi väga kaua ei pidanud mõtlema - see oli siis, kui mu ymber oli tugev-yhtne sõpruskond. Kunagi mingi aja juures asendus see tasapisi samba ja muude inimestega, peamiselt yhte punkti toetuva mudeliga. Kuna toetavat omainimeste kollektiivi pole hiljem enam tekkinud tegelikult, olen jäänud sambaga mudelisse kinni. See ei ole kasulik, aga sellest väljumiseks oleks ilmselt vaja mingisugust varianti kollektiivist. Kuidagi nii see mõte käis - sest hulk isikuid ei ole päriselt seesama, mis rahvas. Tundnud ära, et olen hetkel rahvata, hakkasin mõttega otsivalt ringi vaatama, kas kusagilt mõnda paistab. Siinkohal jäi mõte vist enam-vähem katki, sest ma jõudsin kuhugi punkti ja pidin mõtlema igapäevale, aga selle yle peaks veel mõtisklema.

Saigi mingitest asjadest natuke räägitud ja yldse mitte väga vähe või väga halvasti.