*kurin*

Maailm on ilus ja hea ja inimesed suhtlevad minuga vabatahtlikult. *kuriseb õndsalt*

Ei, isegi tänane tõeliselt näkane ilm ei suuda mu head tuju ära rikkuda, kuigi see pole enam see suurepärasus, mis esmaspäeval valitses. Maailm näitab järjest uusi hurmavaid nägusid ja isegi mu kunagised pahateod võibolla paistsid pahad ainult suitsuruumi kylmkollakas valguses.

Kui ymberrngi kinnitatakse ja käitutakse kinnitavalt, võin ma lõpuks endast midagi arvama hakata. See on veider tõdemus ja syndinud peamiselt mu enese siseilmamuredest, aga sellegipoolest. Kui elu kipub pidevalt näitama, et mul on väärtus, siis ma ei suuda ilmselt lõpuni uskuma jääda, et ei ole - kusagilt tekib ikkagi see, et aga paistis ju, et on. Vms, ilmselt tuleks kellelgi asjapulklikul selle kallal psyhh-tööd teha, aga ma ei tunne vajadust. Asjad lähevad enamasti siiski nii, nagu nad minema peavad.

Mida ma öelda tahtsin, ma ei teagi, aga midagi pidi ju. Sest hea ja soe on mähkuda mingitesse asjadesse, mida olemas ei ole, aga mis sellegipoolest eksisteerivad.