Eelmise postituse aegajalt välja ujuvast hämast on praeguseks saanud korralik vaimne hambavalu. Ei hoia päris tervet ööd yleval, aga normaalseks jääda ei saa, unetunde kulub, millegiga tegelikult tegeleda on keeruline. Ja kogu maailm on sellest seisust vaadatuna imelikult vilets.

Kuhu jääb saavutuse tunne et ma oma toa ymber tõstsin? Kuhu jääb valmis saamiste tunne? Miks kooli olemasolu järsku kahtlaseks muutus? Miks kõik asjad, millest ma kuulen, näevad välja nii silmakirjalikud,
väiklased ja ebaõnnestunud?

Sitt käkk ja kivi kinga sees.

Kui sa ronid mööda kaljuseina yles ja kõik kivinukid, milleni sa oma käega kyyndid, kukuvad toetamiskatse peale ära. Seinast lahti. Niipea, kui sa oled yritanud toetuda - aga täpselt mitte nii hilja, et sa kukuks, vaid hetk enne seda, kui nende peale keharaskuse paneks. Nii et sa jääd ikka veel oma paika, ainult, et iga katsega on sul jälle yks nukk vähem, millest haarata. Lõpuks on sile seina ja haarata ei millestki. Jah, jalgealune võib ju kindel olla, aga edasi ega tagasi ei pääse.

Naeran ja virisen. Korraga. Nagu ma ikka teinekord.

Ei ole äge! Ma tahtsin homme nii mõnus ja kaval ja kõike ja puha olla, ja siis ma avastan täna vastu ööd (ehk mõned tunnid tagasi) 'Kotka peast tyki iidset ägedust, mis kunagi kuhugi kaustade tõlmuste nurkade vahele ununes. Või sahtleid kinni pannes sinna sahtlite taha kukkus, kui nii paremini meeldib. Kuidas ma panen toreda värvilise dokustaadiportsu kinni ja lähen magama, kui see tekitab peaaegu ajarännu tunde?

Nii et virisen ja irvitan.

Täna olin isegi tubli, suure tyki koduseid töid sain tehtud.