Jõul koos allaandmisega ei ole mingi hea maitse, lõhn või tunne.

Kuidagi eriti raske on sel aastal seda pidevat jama siin taluda. Pidevalt tylitsetakse, või kui otse ei tylitseta, siis noritakse tyli. Ma kuidagi yldse ei jaksa enam. Yldseyldse. Isegi nendega rääkida enam ei jaksa - sest alati on _tegelikult_ võimalik midagi ette võtta, kusagilt lahendusi otsida, aga mis sellest teadmisest kasu on, kui isegi lahenduste otsimise ettepaneku tegemine on liiga raske.

Ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

Aeg-ajalt mõni ytleb selle peale ikka, et põgeneda. Kui enam midagi teha ei jaksa, siis päästa iseennast ja põgeneda, et kunagi hiljem, kui uuesti jaksab, võtta ja tagasi lappima tulla. Ei julge, ei tihka, ei pea võimalikuks, sest asjad lähevad niiviisi ilmselt veel hullemaks siin kohapeal. Kui ma mujal olen, kes siis tylitsejad ära lahutab, sahmerdamisi neutraliseerib, tuletab meelde, et kui yks ei taha, siis kaks ei saa kakelda.

Kardan. Ei jaksa. Ei tea.

Olen pooled ööd yleval muuhulgas nähtavasti tegelikult ka selle pärast, et sel ajal kui ma magama lähen, oleks vähemalt vaikus majas. Avastasin selle umbes kuu aja eest, kui tahtsin õhtul 11 paiku päeva lõppenuks kuulutada. Allkorrusel kestsid sõnelused edasi ja mõttetu oli mõelda, et nii magada saab.

Ma ei taha. Lihtsalt ei taha.