Mõni aeg hiljem läks normaalsemaks. Alati läheb kunagi.

Praegu aga... eile oli selle semestri esimene koolipäev. Käisin, olin peaaegu tubli ja sain teada, et mu vanad õigekirjainstinktid vähemalt lihtsamates kohtades täätavad ikka veel väga hästi. Täna ei olnud veel seda loengut, kus ma olkesin pidanud olema, see tuleb alles järgmine nädal.

Kuigi kõik on justkui korras ja võibolla natuke pareminigi, on imelik olla. Kuidagi lati alt läbi hyppamise tunne - nagu ma peaksin olema võimeline väga palju enamaks kui ma hetkel teen - ent mitte miski ei kutsu ja kõik tundub võimatu sellegipoolest.

Olen viimased nädalad unistanud sellest, kui äge ma võiksin olla. Teen selle suunas tibusamme, et ennast mitte suure hooga ära väsitada, ja tunnen, kuidas pidur on põhja vajutatud. Tahaks rohkem teha! Ma suudan kyll rohkem! Miks ma ei võiks teha seda trennijupikest kaks korda päevas selmet kord kahe päeva jooksul? Miks ma ei harjutanud täna kaks tundi kukerpalle hyppe pealt ja ma ei tea mida kõike toredat veel? Miks ma  ikka veel ei tee seda ja teist ja kolmandat kasulikkus ja head? Ma tean kyll, miks. Ma ise ehitasin endale selle piduri - kui ma tahan päriselt ägedamaks saada, siis ma ei saa seda teha nii, et kaks nädalat täiega ja siis käib vedru maha. Eiei. Teed natuke. Nii et ei saa peaegu et arugi, et midagi teisiti on. Kahe nädala, kuu aja või millegi pärast teed veel natuke teisiti - võrreldes eelmisega ei saa jälle arugi, et midagi teisiti on. Siis on vast lootust, et midagi jääb alles ka ja vedru ei käi kohe maha. Aga jah, lati alt läbi.