Kas ma võiks nyyd oma vaimse stabiilsuse palun tagasi saada, niipaljukest kui seda ka oli või ei olnud?

Närvid on sellised, et 24-kraadises toas radika kõrval istudes ikka hing väriseb. Nagu kylmavärinad, aga tegelt närvidest. Tulevad ja käivad niiviisi, vanad tuttavad asjad tegelikult. Esimesi kordi täheldasin neid mingil põhikooli alguse ajal - 5.-6. klassis või umbes nii. Toona oli mul kombeks koolist koju jõudes esimese asjana teleka taha istuda ja parajasti sobival kellal sealt tulevat sarja vaadata. Eks see oli ilmselt yks või teine seebikas, aga USA oma. Ei olnud 'Vaprad ja ilusad', seda ma ei ole kunagi sallinud ega jälginud. Igal juhul istusin seal sedasi ja tundsin, kuidas hing väriseb.

Pidevalt sain õiendada selle pärast, et miks ma ei asu oma koolitykkide kallale ja pidevalt selgitasin, et iga asi omal ajal - koolitykkidel ei ole sellest sooja ega kylma, kas ma teen neid tund varem või tund hiljem, aga telekast saab seda konkreetset asja vaadata ainult sel konkreetsel kellaajal. Need võisid olla esimesed juhused, kus ma selle enda jaoks lahti mõtlesin - mul oli ju vaja vettpidavat argumenti mitte õppimise ära põhjendamiseks.

Halb on. Yritan endale selgeks teha, et ei ole tegelt midagi. Ei olegi halvem kui tavaliselt, aga peas on hämmastavalt paha. Iga pisike asi, mida keegi kuidagi ytleb, võib anda plahvatamise sädeme.

Ärkasin täna jälle selle peale, et ema väga valju häälega koera käskida yritas. Kell umbes pool kymme varahommikul. Kui ma siis ukse vahelt hõikasin, et vaiksemini, ma proovin veel magada, sai ema tigedaks. Ta tavaliselt ei saa, aga seekord tuli selle peale yles ja hakkas mu toaukse vahel oma pikka pläkutamist tegema. Kuidas meil on kõigil erinevad arusaamad sellest mismoodi koeraga käituma peaks ja et kui mulle ei sobi tema karjumine, siis ma tulgu ja tehku ise ja et teda ka jubedalt segab kui kell kolm öösel mignit kolistamist mu poolt kostab. Peldikusse kõndimist või umbes nii siis, ma ei ytleks et ma tasse kuidagi häälekalt laua peale paneks või midagi.

Jäägu ometi vait ja lasku magada siis vähemalt. Ma ei võtnud praegu isegi yldse sõna sel teemal kas tema teguviis on minu arvates õige või vale, ma lihtsalt tahtsin et vaiksem oleks, ometigi.

All in all, tavaline mökupäev, jälle ei saanud midagi tehtud. Päevast jutustades vähemalt pysib pea päeva tegevuste juures ja närv rahuneb natuke maha, kui ma näen, et see on kõik lihtsalt harilik jama.