Käisin enne nädalavahetust Tartus, tore oli.
Kolin jooksvalt eile-täna-homme, ikka yks seljakotitäis asju korraga.

Muud midagi. Raha ei ole, rahu ei ole, yksildus uriseb ingenurgas.

Kassiemme refresh: Küpsis ei pysi puuris ja kui niisamamoodi edasi läheb, ei ole temast lähemal ajal inimese kassi saamas. See on kõik väga traagiline ja murettekitav ja ma ei tea, mis teha. Selle eest Pioneer hakkab nurruma, kui talle pai teha. Elab endiselt puuris ja paid kysima ei tule, aga kui ta pisikesse pessa käsi sisse torgata ja teda silitada, on kohe mootori hääled. See on eriti armas ja liigutav, eriti arvestades, et see kõik on kahe nädala jooksul.

Millestki muust väga kirjutada pole - need emotsioonid, mis ma tean kindalalt et on mu enda omad, on samasugused kui varem. Mõned võiksid ära minna, aga oh well.

Homme on valimispäev. Ma ei e-hääletanud, sest mu ID-kaart ei tööta juba aastaid ja mulle sobib see. Pealegi, kui ma ikkagi lähen sinna kohta seda asja tegema, siis see on rohkem päris. Internetis on kohutav hulk kysitlusi, millele vastata - pisikesed hiireklikid mullikestel ja linnukestel ja see kõik ei ole eriti reaalne. Kelle poolt ma hääletan? Ma ei olegi praegu veel kindel. Kahtlen nende, keda ma alati valinud olen, ja pahade vahel. Liigset mõistlikkust ei tundu see tsykkel keegi yles näitavat ja arvestades nt. eelmise sygise syndmusi olen kuulnud ka inimestelt, kes alati valima lähevad - isegi nendelt, kellel on tugevad eelistused - et nad ei teagi enam öelda või mõelda või võibolla jätaks yldse minemata.

Kuigi ma saan aru sellise otsuse loogikast, ei saa ma ise nii teha. Ei tohi lootust kaotada, et maailm saab paremaks. Ei tohi lootust kaotada, et siin maal on võimalik elada - otsapidi seotud selle hiljutise Postimehe-artikliga. Ma näen, kuidas on loogiline jääda kõrvale, jääda ykskõikseks, aga ma ise ei saa. Natuke jabur, aga kui ma kuulen et "jah, mul on erialane töö vist siin soolas, aga kui ei ole, siis välismaale, tegelikult ei ole ju vahet", siis mul ei ole isegi kurb. Eriti. Ma saan aru kust ja kuidas selline otsus loogiline on. See on mõistlik ning ratsionaalne valik tema jaoks. Ilmselt ta ei lähe isegi kodumaale kaduma. Mina... ma ei näe ennast kuhugi mujale minemas. Ja kuna ma jään paigale, on väga tugevalt minu asi vaadata, et paigal oleks võimalikult normaalne olla. Vähim, mis ma selleks teha saan, on käia valimas - või doonoriks - või hoida ennast kursis.

Di-jerrydi-do.

Ma ei saa enam aru, mis värk on. Emotsioonid tulevad ja lähevad kõigest muust suht sõltumatult. Valik asju, mis võiks eeldada, et mõjutavad (sest on varem mõjutanud), aga ei mõjuta:

• pilved vs selge taevas. 
• soe vs kylm tuba
• laelamp põleb vs ei põle
• tuba on korras vs segamini
• olen söönud vs ei ole
• olen liigutanud vs ei ole
• kui palju ma kohvi joonud olen vs ei ole
• teen vajalikke asju vs ei tee
• keda ma näinud olen ja millal
• kas ma tean, mida homme on vaja teha

Täna näiteks oli hommikul hästi kurb, halb ja nõme, aga nyyd laulan omaette di-jerrydi-do ja olen maailmaga rahul. Ringutamine tõi naeratuse näole, kui ma just parajasti kohutavalt kurb olin. Emotsioonid, niisiis, on lahti yhendatud kõigest harilikust ja ma ei ole tõesti sugugi kindel, mida see ytleb või tähendab. Isegi murelikuks ei tee, nii veider on. 

Kassid... üleeile pani Küpsis puurist plehku ja hirmutas mind sellega väga. Kusagilt yhest kohast konstruktsiooni vahelt, mitte lahtiununenud või sihilikult avatud uksest. Järgmisel päeval yks hetk läksin vaatama, mis toimub (ukse olin lahti jätnud, et Pioneeri suhtes mitte ebaõiglane olla) ja ta istus rahulikult uuesti puuris. Panin siis ukse kinni ja tegin kahtlusaluse augu läbipääsmatuks - telliskivi väljaspool augu ees võiks mingit eesmärki täita suuta. Õpetan Pioneeri, et kõigepealt tuleb natukene pisike pai ja siis tuleb hea söök. Uneventful. 

Avastasin täna, et ma olen peast natuke kiisuemmeks läinud. See oli seoses sellega, et ma täna sain pisikesele Pioneerile peaaegu et pai teha. See muutis mu nii äraarvamata uhkeks ja õnnelikuks, et kuulutaks kohe kogu maailmale... Ja siis tuli pähe, et see on ilmselt seesama impulss, mis paneb inimesi beebipilte yle riputama ja meie-vormis kakast rääkima. Nii et ma ei kuulutanud seda kuhugi, ainult mainin siin ära.

Miks on kassipojale pai tegemine nii suur asi? No kes on näinud minu metsikuid, saab võibolla aru. See on suur samm õiges suunas, muud midagi, ja näitab, et asjad arenevad ja muutuvad... ja kogu see asi, mida selle kohta veel öelda saab.

Muidu... Kui ma olen väljas või suhtlen inimestega, on kõik imeline. Kui ma jään õhtul yksi koju, on kuidagi nõme. Tegelikult veidi rohkem kui kuidagi - nii nõme ja endast hale on, et tahaks nutta - aga mitte piisavalt, et tegelikult pisaraid tuleks. See on veidi piinlik, ma ju sain ennast just korda ja ägedaks! Ma just jõudsin arvamisele, et nyyd saab natuke aega hinge tõmmata ja puhata normaalsuse sees, korraks isegi lootsin et nyyd nii jääbki! Ei, mittenormaalne hiilib vaikselt tagasi. Eks näis, mis sellest saab, asjad on kahtlemata teistsugused kui enne, isegi mittenormaalsus on teistsugune ja mul on tööriistu selle vastu.

Jaksamist ju tegelikult on. Keskkonnamuutus võib ka kasuks tulla. Tundub, et ma kahe lähema nädala jooksul umbes kolin teise kohta, kesklinnale lähemale. Kuidas kasse kolida, ma veel täpselt välja mõelnud ei ole, aga ilmselt ma saan selleks abi. Ja jaksamist - no selleks et natuke joosta põhimõtteliselt või natuke ennast liigutada.

Just tekkis teooria, et mu heaolla tuli sellest, et ma õppisin yksinda elamise ära. Ja see hakkab tagasi tõmbama, sest ma ei ole asjade eest hoolt kandnud. Ei ole tegelenud sellega, et mul oleks normaalne, nii yleyldiselt - söömine on natuke viletsamaks läinud, vähem häid ja kasulikke asju, rohkem igasugust kiiresti valmivat. Ei ole ennast piisavalt liigutanud (mis sa ikka võimled, kui õues on vastikult kylm!). Ja kui juba selline kudemine peale tuleb, siis kogunevad mustad nõud kraanikaussi ja äraviimata pakendid oma kohta ja hulka deprem on. Kui neid asju silmas pidada, siis äkki läheb paremaks? Tegelen selle kõigega kohe, eks paari päeva pärast näeb, kas mõjus.

Riskides igavaks muutuda peab tunnistama, et ka täna läks unega halvasti. Täna ei olnud kyll tunnet, et peaks hommikuni välja yleval olema, aga korralikult magada ei saanud ikkagi.

Otsustasin, et selles peab natukene kahtlustama kasse. Ma muretsen nende pärast ja tunnen ennast seitsmel eri moel abitult. Kaks pisikest punast kassipoega suht otse tänavalt, yheööse peatusega kliinikus põhimõtteliselt. Elavad suures puuris, et nad korterisse ära ei kaoks, ja pahisevad, kui liiga lähedalt vaadata. Kypsis on suurem, valkja alatooniga punane tegelane, kelle kasukas on palju valget, ta on korraga nii aktiivsem kui tigedam ja tundub selline kaitseja. Säde on pisitilluke ja tõesti rohkem punane kui kollane absoluuttooni poolest. Tema kohta ma ei ole veel kindel, kas ta nimi peaks olema Säde, äkki ta on tegelikult midagi muud.

Nimetamine on keeruline, sest tyybid ei lasknud kliinikus oma sugu kindlaks teha, liiga metsalised olid olnud. Seitsmel eri moel abitult aga sellepärast just, et tahaks neile paremini selgeks teha, et nad on pisid ja paid ja pehmed ja et inimene ei ole miski, mida tingimata kartma peab. Selle asemel annan neile kaks korda päevas syya ja korrastan kasti ja nii edasi ja näen, kuidas kassikese silmas on iga kord hirm "ära tule lähemale! mul on Õudne!" Võta ja maga siis rahulikult, kui sellised sealsamas lähedal hängivad ja sind muudkui vaatavad, ega sa kuidagi ohtlik ei ole.

Tulemus on see, et mina, kellel mul tavaliselt ei ole kunagi uinumisega suuremaid probleeme, olen mõlemad nende siinoldud ööd hirmus hulk aega voodis vedelenud ja õiget kylge otsinud et kuidagi ometi magama saaks jääda ja ärganud selle peale, et kogu voodiolemine on segamini ja kassid teevad imelikku kurba häält. Tõused istukile ja vaatad - nad on mu jalutsis oma puuriga - ja pahisevad jälle.

Energia sai eelmisenädalase meeletu seltskonnatamisega mõnevõrra otsa. Paljud asjad on hulka paremini kui varem, aga ma ei mäleta, millal viimati nii lihtne oli kuhugi minemata jätta, rääkimata jätta, nägemata jätta. Ja ega tegelikult ei saa niimoodi paremaks, kui kodus konutada. Võtab ikka kätte ja kõnnitab oma kondid loengusse ja siis järgmisesse ja näituseavamisele ja sinna ja tänna. Tegelikult ei tahagi koju konutama jääda, sest seda on katsetatud ka ikka juba. Ei lähe paremaks. Tegelikult tahaks yhe öö rahulikult ja turvaliselt magada, sellest oleks kyll abi.

Täna on halb olla, aga kuidagi natuke glamuurne ka selle juures.

Magasin öösel vähe ja äratuskell ajas sydame pahaks, nagu seda mõnikord ette tuleb. Tavaliselt aitab selle vastu kohv ja hommikune sigaret, aga need viimased olid parajasti otsas. Kui tund aega peale ärkamist ja muidu enda korralikuks vormistamist, umbes sel ajal, kui oleks pidanud uksest välja astuma, oli ikka veel lootusetult halb enesetunne, leidsin, et lähen magama tagasi. Oleks kyll väga kangelaslik ennast kooli vedada ja nii edasi, aga minus ei olnud seda parajasti. Uni oli ka katkendlik olnud, sel ajal kui ma magasin, olid kassid ärkvel ja aktiivsed ja tekitasid miljon uut "mis nad nyyd tegid?" häält. Et äkki pugesid puurist välja ja tyhjendavad parajasti riiuleid või ma ei tea. Unega oli niisiis jah, kehvasti.

Toit on imelik, ma söön samamoodi nagu viimased kaks ja rohkem kuud, aga täna on selle juures eriti kerge olla. Rangluud on tõsiselt teravaks läinud, säärekondid ka. (See viimane on muidugi tajutav ainult iseendale neid puutudes ja praktikas mu arvamus vastavast kehaosast muutunud ei ole.) Jah, just kerge ongi see sõna, ja kui unetusest ja muudest harjumuspärase elurytmi häiretest ebameeldiv ei oleks, oleks päris rõõmus.

Selle asemel olen keskendumisvõimetu ja turris, otsast täiesti arusaamatutel põhjustel yliemotsionaalne (kõik varasemast tuttavad põhjused on saanud välistatud) - või kuidas teisiti nimetada seda, et loomade turvakodude abipalved mind täna yksteise järel põhjalikult tönnima ajavad - ja muul ajal natuke nagu apaatne. Tõesti miski ei huvita ja jaksu on puudu ja...

Kuidas nii palju asju korraga saab olla? Yhest otsast hästi, teisest halvasti, kolmandast lihtsalt nii nagu alati...

Facebookis oli yks vestlus, mis jäi mulle silma oma ootamatu ning iseendaga vastuolus oleva kategoorilisusega. See tuletas mulle omakorda meelde yhe teise vestluse kunagi ammu, (kuratteabkus, kuratteabmillal), millele ma olen tollest ajast saati ikka aegajalt mõelnud. 

Peakysimuseks oli, kas kunst peab tingimata olema originaalne, alati, või on kolmas ja kolmekymnes omasugune lillemaal ikka veel okei, kui see inimestele meeldib ja nad tahavad seda näha oma seina peal. Arvestada tuleb, et inimene, kes teeb 30ndat samalaadset lillemaali, teab ilmselt juba väga täpselt, kuidas seda nii teha, et ise ka rahul oleks, ja otsene fotokoopia ei ole neist ykski, ikka on midagi siit teisiti või sealt. Kunst lähenemas käsitööle ja tarbekunstile - ega see ilus serviis ei ole selle pärast halvem, et teda on tuhat tykki, ikka tahaks endale koju seda. 

Mõttevahetus rakendub samamoodi ka luulele või kirjandusele või muusikale, ja kui ma nyyd mõtlema hakkan, tuleks justkui meelde hunnikute kaupa ajaloolisi žanreid, mis on väga rangelt piiratud nii temaatika kui teema avamise viiside osas. Selle kõrvale poplaulu valemid, filmi jupiline ylesehitus ja kõik muu. Pehmekaaneline naistekas on mulle kyll isiklikult vastumeelne, aga selle olemasolu maailmas ei ole halb. See on Tarbe. Popmuusika on Tarbe, õunte ja viinamarjadega natyyrmort on Tarbe ja paljud muud asjad oleksid veel, kui nad julgeksid olla. 

Meelde tuleb ka artikleid veinidest. Toimumas olevat miskine renessanss tarbeveinikultuuri osas justkui. Idee on selline: kui sa ei ole just ekstreemne gurmaan ja oma ala tipp, siis ei ole tänapäeva tingimustes enam mõtet osta neid kõige kallimaid veine. Oma koduse õhtusöögi kõrvale võid sa rahulikult osta just sellise hinnaklassi toote, nagu sulle sobib (jätame hetkel päris peedid kõrvale ja kujutame ette, et ei pea valima täpselt hinna järgi). Eesti poes olevat see klass umbes 5 euro ringi. (Ja mina muidugi täpselt ei tea, võibolla räägin siin lollust, raha vähe ja maitseeristus halb.) Selline kena keskmine räägitakse, et maitseb inimestele sageli paremini kui tippude tipp, ja kui valik metsa läks, ei ole ka hullu, selle alla ei saanud kuupalka magama pandud. 

Ja ei, see ei ole enam yldse selle algse vestluse teema tegelikult, lihtsalt mu enda mõtteuit, mis kusagilt algas.