15. oktoober 2013

Avastasin täna, et ma olen peast natuke kiisuemmeks läinud. See oli seoses sellega, et ma täna sain pisikesele Pioneerile peaaegu et pai teha. See muutis mu nii äraarvamata uhkeks ja õnnelikuks, et kuulutaks kohe kogu maailmale... Ja siis tuli pähe, et see on ilmselt seesama impulss, mis paneb inimesi beebipilte yle riputama ja meie-vormis kakast rääkima. Nii et ma ei kuulutanud seda kuhugi, ainult mainin siin ära.

Miks on kassipojale pai tegemine nii suur asi? No kes on näinud minu metsikuid, saab võibolla aru. See on suur samm õiges suunas, muud midagi, ja näitab, et asjad arenevad ja muutuvad... ja kogu see asi, mida selle kohta veel öelda saab.

Muidu... Kui ma olen väljas või suhtlen inimestega, on kõik imeline. Kui ma jään õhtul yksi koju, on kuidagi nõme. Tegelikult veidi rohkem kui kuidagi - nii nõme ja endast hale on, et tahaks nutta - aga mitte piisavalt, et tegelikult pisaraid tuleks. See on veidi piinlik, ma ju sain ennast just korda ja ägedaks! Ma just jõudsin arvamisele, et nyyd saab natuke aega hinge tõmmata ja puhata normaalsuse sees, korraks isegi lootsin et nyyd nii jääbki! Ei, mittenormaalne hiilib vaikselt tagasi. Eks näis, mis sellest saab, asjad on kahtlemata teistsugused kui enne, isegi mittenormaalsus on teistsugune ja mul on tööriistu selle vastu.

Jaksamist ju tegelikult on. Keskkonnamuutus võib ka kasuks tulla. Tundub, et ma kahe lähema nädala jooksul umbes kolin teise kohta, kesklinnale lähemale. Kuidas kasse kolida, ma veel täpselt välja mõelnud ei ole, aga ilmselt ma saan selleks abi. Ja jaksamist - no selleks et natuke joosta põhimõtteliselt või natuke ennast liigutada.

Just tekkis teooria, et mu heaolla tuli sellest, et ma õppisin yksinda elamise ära. Ja see hakkab tagasi tõmbama, sest ma ei ole asjade eest hoolt kandnud. Ei ole tegelenud sellega, et mul oleks normaalne, nii yleyldiselt - söömine on natuke viletsamaks läinud, vähem häid ja kasulikke asju, rohkem igasugust kiiresti valmivat. Ei ole ennast piisavalt liigutanud (mis sa ikka võimled, kui õues on vastikult kylm!). Ja kui juba selline kudemine peale tuleb, siis kogunevad mustad nõud kraanikaussi ja äraviimata pakendid oma kohta ja hulka deprem on. Kui neid asju silmas pidada, siis äkki läheb paremaks? Tegelen selle kõigega kohe, eks paari päeva pärast näeb, kas mõjus.

1 kommentaar:

väga väga naine ütles ...

Tegele jah!

Asjade ärategemine tõstab alati enesetunnet ja -kindlust.