Grupikeel.

Sina ja su sõpruskond räägite enamasti enam-vähem sarnast variant yldisest harilikust keeletasemest (yldkeelest). See on teie oma inimeste väljenduslaad ja stiil - see areneb teil koos, muutub koos, keegi avastab uue viisi millegi kohta öelda, mis teistele meeldib, ja see läheb kasutusse. See on sõnad ebaharilikus kasutuses, lausekonstruktsioonide eelistusvariandid, öeldava/vaikitava hästitimmitud tasakaal. See on isegi siseringi sõnanaljad, fraseologismid, idioomid. Ja sa kujundad seda ka iseenda maitsega - kui su sõber mõtles välja laheda viisi millegi ytlemiseks, siis päris sa ei tahagi seda kasutada, kui öelda on vaja just seda. Öeldava/vaikitava tasakaal vajab võibolla pisukest seletust: kui palju sellest, mida sa ytled, on kontekstipõhiselt omadele niigi arusaadav. "Siis ja siis on seal pidu" võib tähendada kutset peole (kui sind sinna ei tahetaks, ytlejal poleks autoriteeti sind kutsuda või oleks mõni muu jama, siis see võib olla näiteks "Ma lähen siis ja siis sinna.", või see võib olla üldse mitte midagi ehk vaikimine), infot asjade kohta (äkki sa ei taha sellise peoga ennast kokku teha?), kutset aruteluks "Lähme või ei lähe või kuidas me reageerime" või sadat muud asja. Kui seda ytleb su sõber, siis sa tead kyll, mida neist ta sellega öelda tahtis. Te räägite sama keelt. Te kõik räägite sama keelt - või vähemalt sageli rohkem sama kui väljaspoolsetega. 

Mis muudab eriti kummastavaks olukorra, kus sa näed oma tuttavat sõna või väljenduslaadi kellegi kyljes, kes ei ole sinuteada millegiga kokku puutunud. Toon näite: muna. Ära ole muna! (On muidugi täiesti võimalik, et tegemist on vana slängiga, mis on yldyhiskondlikust keelest lihtsalt vaikselt välja surnud ja ma seostan seda sõpruskondliku keelega ainult kogemata.) Sa tead, et omad saavad aru, mismoodi on muna ja miks seda võibolla ei peaks olema. See on teie oma asi, muudele inimestele enamasti nii ei ytle. Ja siis sa loed ajalehest, kuidas minister! kasutab seda oma väljaytlemises, tsiteerides kedagi kujuteldavat: "Aga miks ta siis oli selline... muna?" Lugemine katkeb, vähemalt korraks. Loed rea uuesti, sest ee, kuidas, miks minister ja ajalehes ytleb midagi, mida harilikult ytlevad ainult su omad. Kust ta sai selle? Sinu imestuses ei ole põrmugi kadedust, miks ta ei peaks võima niimoodi öelda, aga... kuidas ta selle peale tuli? Paari nädala pärast juhtub jälle midagi. 

Su grupikeel tekitab sulle probleeme ja lahendusi (paraku enamasti mitte korraga). Sa tabad seda toonimast oma igapäevakeelt, viisakat vanematega rääkimise keelt, kogemata. See ei tekita muret, enamasti. See täidab suurepäraselt just sinu isiklikke personaalseid väljaytlemisvajadusi, muidu sa ei kasutaks seda. See muutub vastavalt sellele, mida sul on väljendada vaja. Aga see ei ole sinu ema keel, kuigi sellestki võivad jupid alles pysida; see on see keel, mida sina edasi annad.