Kuidas ma praktiliselt kogu aeg nõusid pesen ja tegelikult seda väga harva miski ettevõtmisena tajun.

Esiteks tuleb märkida, et mul ei ole väga palju nõusid. Neid on täpselt nii palju, et kui nad kõik korraga mustad on, saab ilmselt yks selline tuumapere nõudepesumasin umbes täis. Seda laari käsitsi pesta ja iga asja jooksvalt eraldi kuivatada (ruumiprobleemid) on korraga väga tyytu. Selle asemel pesen ma iga kord, kui ma köögis kohvi tegemas olen, näiteks, oma kasutatavale kohvitassile lisaks veel midagi ära. Vesi keeb nagunii - ta keeb täpselt nii kaua, et tyhja pilguga vahtida tundub mõttetu, ja tuppa tagasi midagi edasi tegema minna tundub mitteotstarbekas. Siis ma passin köögis ja pesen millegi ära. Lähtudes põhimõttest, et kaks puhtaks pestud kahvlit on siiski terve kaks puhast kahvlit ja kahe kahvli jagu vähem musti nõusid. Samamoodi aja möödasaatmiseks pesen ma nõusid muid vesi keema minema oodates. Enamasti on asjad umbes sellises tasakaalus, et kolmapäeva õhtuks on kõik mustad nõud puhtaks pestud ja neljapäeva hommikul algab trall otsast peale. Kohati tuleb elutuba yle käia ja kõik käest ära pandud juhuslikud nõud kööki deporteerida, sest kui ma enid juba pesemas olen, ei käi ma neid eraldi otsimas.

Milles ma seisukohta ei oska võtta, on ainult kysimus, kas selline lähenemine on rohkem rõve või rohkem "sinust kasvab koduperenaine!". Yhwst kyljest paistab sellest tugev ykskõiksus toas seisvate räpaste nõude osas, teisest kyljest aga säärane "korista iga päev kogu aeg natuke ja vaata kuidas töö käes lendab!", mis on perekondlikule naisliinile äärmiselt omane olnud.