Käisin trennis. Oma ammuunustatud harilikus trennis- lahingtrennis, mõõgaga ja puha. Oskasin eriti osavalt kukkuda nähtavasti - pind oli ebayhtlane ja tellisetykke ning muud samas mõõdus sodi täis. Ega see sygiseste lehtede vahelt välja ka hästi ei paistnud. Suutsin kukkuda labajala peale, aga mitte nii, nagu seda harilikult tehakse. Maaga sai kontakti väljasirutatud varbaga labajala pealne - aga mitte ka see kena jalapealne, kõõluseid ja sooni ysna yhtlaselt täis, ei. Kukkumispinna all olnud kivityki vastu suutsin ära lyya selle koha, mis ei ole enam säärekont ega ole veel ka jalapealne. Esialgu polnud hullu midagi, mittelahmiv mõõgalöök on ka tugevam. Aga aeg läks edasi ja tekkis naljakas tahtmine longata. Ah, läheb yle, põrutus, võibolla sinikas ebaharilikus kohas? Kui ma jupp aega hiljem koju jõudes tabasin ennast hoolikalt kaalumast, kuidas teha võimalikult vähe samme, oli selge, et peaks vähemalt korra yle vaatama, mis ma siis enda parema jalaga seekord tegin. (Eelmine kord, kui ma arvasin, et põrutus, võibolla sinikas, olin ma endale suure hoole ja hooga jupi naela kanda löönud. Õnneks ainult serva peale.) Vaatan - sinikat ei ole. Paistetust ei paista ka. Võibolla ma ei vaata õige nurga alt, nii vastik ja valus on ju, peab ju midagi määratavat olema? Kompan. Avastan, et paistetus on täiesti olemas, lihtsalt veidi kõrgemal kui ma eeldasin. Kokkuvõtteks said kannatada need sooned, mis tõstavad labajala väikse varba poolset "nurka".

Ma meelega ytlen 'sooned', sest yritades aru saada, mis seal yldse on ja mis saab olla kannatada saanud, vaatasin päris mitut inimese keeles selgitavat pilti ja videot sellest, missugustest osadest yks jalalaba õigupoolest koosneb. Selles kohas on korraga veresooned, närvid, kõõlused-lihased ja igavene hulk asju, mida lihtsalt ei ole meeldiv ära lyya.

Määrisin sinikavähendaja-valuvaigistiga kokku ja sidusin paraja pingsusega vööga kinni. Elastiksidet siin majapidamises veel ei ole, vanemate juurde ka lonkama ei hakka. Täna tantsupeole ei lähe, homme vast ka igaks juhuks mitte.