Jalahäda oli umbes nii oluline kui sinikas. Arvestades, et seal oli ohvreid ning langenuid erinevatel viisidel teisigi, pääsesin väga kergelt.

Täna mul on kena ning vapper olla. Natukene vapram, kui harilikult või harjunult. See juhtub, kui asjad, mida karta või mille pärast närvitseda, sujuvad. Sujuvad mõistlikult, normaalselt, inimväärselt. (Inimlik ja inimväärne ei ole sama asi.) See on juba mitmes kord seda emotsiooni samades seostes tunda. It's bloody fucking wonderful! Ma ei kujuta ettegi... st, ma ei kujuta ette, kuhu niimoodi jõuda saab, tundub, et kuhu iganes jõuda tahta, sinna saabki võibolla. Hea on. Imeline on, kui nii öelda julgeda. Nii võib endale saada harjumuse sootus harvem või vähem närvis olla.