Pahane. Seekord lihtsalt põhjusega ja konkreetselt pahane. Inimese peale. Ometi kord tundus kõik sujuvat, mõned ämblikuvõrguniidid tundusid tugevamaks ehituvat... Ja siis hyppas inimene alt ära. Või kadus alt ära. Mul, eksole, seisis tykk aega varjusurmas Projekt. Sydamele kallis kyll, aga ega ma ise ei osanud sellega sugugi edasi. Paar kuud tagasi? Jah, ilmselt paar kuud tagasi sai uueesti ja korralikult liikuma. Ma suutsin ennast nii palju kokku võtta, et kirjutada inimestele, kellele vaja (võõrastele inimestele, see ei ole naljaasi), ma tegin ja jändasin ja tundus, et äkki lähebki kõik hästi? Nyyd on homme tähtaeg... ja mul ei ole jälle mitte midagi. Paar tibusammu lähemal, jah, aga mis kasu sellest on, et ma lähemal seisan, kui ma jälle SEISAN ega liigu kuhugi. Tundub, nagu oleks mõningane õigus pahane olla.

Muude asjadega on hästi, nikerdan oma kodu kallal veidihaaval, et see paigal pysiks, sigalaks ei muutuks. Ta kipub, nii et aegajalt, suvalisetel tundidel võtan kätte ja mõtlen, et aga... I'll unfuck this part there! Jälle miski viisteist-kolmkymmend minutit tegemise sisse panna ja pärast on parem.

Mu kätekõverduste masterplan kukkus läbi. Kolm päeva, kõigest kolm kleenukest päeva enne Võitu otsustas yks lihas, et eeh, ei, ma olen tänaseks kyllalt teinud. Valutas ja oli muidu nõme, ylepingutus, noh. Okei, sel päeval ei tee, teeb järgmisel päeval, sellist yksikut vahelejäänud päeva, hea põhjusega pealegi, tohib ette tulla. Järgmisel päeval tegin fyysilist tööd, mis osutus olema taas samade lihaste pihta. Olukord ei läinud paremaks, norm jäi täitmata. Lihas oli valus edasi. Paar päeva hiljem, kui enam ei olnud, olin juba ree pealt maha vajunud. Oleks pidanud norme vähemaks mõtlema, uuesti kusagilt veidi tagantpoolt alustama, aga selleks polnud enam tahtmist-jaksu - see oli kõik ju nii lähedal, kuidas mu kolmest puuduvast päevast nyyd jälle kymme sai, ei, nõme on, mkm. Aga tegelikult, natuke vähem kui kuu ajaga oma suutlikkus 5 pealt 40 peale tõsta pole ka paha.