Mõnikord on nii, et mingid inimesed lihtsalt ei peaks omavahel suhtlema sattunud olema. Või mis on... pigem lihtsalt tundub. Pööritan maailma sattumiste peale silmi ja mõtlen "Tõsiselt? Päriselt nii ongi? Mida veel... Mida kuradit veel, see on juba nii kahtlane, et ma ei saa aru, kas see ei ole veel naljakas või enam isegi mitte naljakas. Olge olla või midagi..." *vehib kätega nagu nõutu itaallane*

Mingi ammune kuju hyppab yleyldse viimasel ajal kordades tihemini kusagilt yles kui varem või vahepeal. Kahtlustan maailmaspiraali täisringi. See ei tekita suuremat vaimustust, ausõna. Rohkem nagu tydimust või midagi. Well, ehk on aeg oma värske kartmatus õlule vinnata ja toime saada nagu mõistlik inimene kunagi. (Aga salaja natuke muidugi tahaks, et kuidagi teisiti ka saaksa. Et maailm ei paneks mulle tajutavat kohustust toime saada, näiteks.)

See on lihtsalt... See on lihtsalt täiesti absurdne.