Mul oli tunne, et ma tahaksin midagi öelda. Ma ei ole päris kindel, mida mul öelda on. Seda, et kell on pool kaheksa laupäeva hommikul ja mu sisemine kell ytleb asju nagu... yheksa õhtul? Umbes nii, et päevajagu yleval olemist on seljataga, aga veel päriselt väsinud ei ole. Mis, mõnes mõttes, vastab mu kogetule küll - nii päevajagu tunde on yleval oldud, aga väsinud veel päris ei ole isegi. Ainult imelik maailm on nõuks võtnud, et kell on varahommik.

Mis viimasel ajal olnud on... Aah, mõned tunnid tagasi sain siis teada, mis seal muna sees oli. Hoopis midagi muud oli kui ma arvasin! Hoopis halvem tuli, kui pidanuks.

Enne seda vaatasin tykk tykk aega väga kauni kujundusega pisikest bluffimismängu. Tookord, kui seda mängitud sai, haarati mul kaks kõige sympaatsemalt joonistatud kujunditerida käest, pidin millegi keskmisega leppima. Nii esmamulje põhjal, eksole. Nyyd oli võimalus sympaatseid ridu lähemalt ja rahulikumalt vaadata. Mul on head esmamuljed! Yhe rea peamiseks võluks selgus olema kena helekollakasvalge minulill hea poole peal. Teisel olid pahupoolel ruunimärgid (ja heal poolel ohakas). Ma ei pea hea poole all silmas paremat poolt, ma pean silmas head, positiivset kaarti - halval kaardil on ka pahupool.

Veel enne seda oli kunagi yks hetk Mudlumi esitlus. See paistis silma sellega, et inimesi, keda ma yldse poleks tundnud, oli imevähe. Rahvast kokku ei olnudki nii napilt, umbes parajasti parasjagu oli, aga mis huvitavad kombinatsioonid ringkondadest kokku aetud. Lisaks paistis too õhtu silma sellega, et ma sain teada: kui kuus inimest, pakkidega, käed-jalad laiali jooksevad just liikuma hakkava rongi peale, piisavalt lähedalt, piisavalt just alustanud rongi, siis võib juhtuda, et liikuma hakanud rong jääb uuesti seisma. Et vaesekesed peale võtta. Kas rongidel on tahavaatepeeglid? Kui ei, siis kustkohast meid nähti? Äkki ei nähtudki, äkki oli tehniline restart? Põnev-põnev.

Ikka veel pean mõttes kolme kõnet. Või siis ainult kahte? Yks on igastahes ylistuslaul - miski on nõuks võtnud kirjeldada inimest isalõvina. Teine räägib sellest, kuidas mu (loodetavasti) mõistlik käitumine ei tule mulle tasuta kätte ja nõuab pidevat oma kolbasisu kõpitsemist. Mitte kumbagi kõnet ei ole mõtet pidada yhelgi muul kombel kui mõttes, sest mitte keegi ei peaks viitsima ega tahtma kuulata kaks tundi seosetut jahumist yhel või teisel teemal. Või siis äärmiselt seostatut, aga iseendaga sõlmes - mis on veel tyytum, minu kogemuste põhjal. Mul hakkab endal ka kõndides igav selle käes! Aga parem on igavus ära kannatada, muidu läheb võibolla miski jälle katki ja hallitama.