Tänan hetkel taevaid selle eest, et mul öine rytm on. Peale seda, kui keegi pööningul plekktahvlitega kolistas (kunagi sygise poole, mõnda aega tagasi), sajab köögis hulka vähem läbi. See-eest sajab toas rohkem läbi kui varem. Nõjatun siin kirjutuslauale, mingi krapsatus käib. Tõmban tagasi, heli ei õnnestu reprodutseerida. Vaatan - kõlari peal paar piiska. Aah, selge, nii jälle... Tass alla ja elu läheb edasi. Õnneks siin enam kaua ei ole, aga... vilets on see lookene kokku, vilets. Asjad lagunevad. Jube hästi on võimalik tajuda, kuidas miski, mida vähemalt mina olen harjunud väga pysivaks pidama - maja! - laguneb vaikselt omaette, sest hämmastaval kombel vajavad sellised asjad pidevat nokitsemist, et korras pysida. Lillekylas oli hiljuti värav vaja yle teha, sest lagunes.

Muidu... mitu asja on, mille kallal peaks tööd tegema, aga miskipärast ei tee. Ma ei saa aru - need on normaalsed huvitavad asjad, põnevad, erinevad, mitmesugused - aga ma ei tee neid. Yhtegi põhjust ka ei oska tuua. Nii imelihtne oleks võtta see viis minutit ja harjutada kätelseisu, sein on vaba, viis minutit on imelyhike aeg... Ja ma ei tee seda? Sama kehtib umbes kolme kirjatyki, yhe põhjaliku võrguotsingu, kahe asjaliku kirja, köögikoristamise, yhe kyynlavalu, yhe kudumise ja veel mitme muu asja kohta. Mul ei ole mitte yhtegi vabandust, aga miskipärast ma ei tee neid, Ise ka ei saa aru, enesetunne on normaalne, ykski neist asjust ei ole liiga hirmus või vastutusrikas või yksluine või... mitte midagi ei ole viga ju? Ei ole, et ma teeksin suure põnevusega midagi kolmekymne kuuendat, mida vaja ei ole. Ei, ma lihtsalt konkreetselt otsin mõttetuid asju, mille peale aega kulutada, mu seriaal ei ole nii haarav, et seda käest panna ei saaks, mitte yhtegi takistust ei ole... Täiesti arusaamatu.