Öeldakse, et headest aegadest on raske rääkida. Mul on viimasel ajal kyll keeruline leida, millest ja kuidas kirjutada - järelikult head ajad? Eks natuke justnagu on ka, või vähemalt ei ole silmatorkavalt halb.

Hing valutab aegajalt, täpselt selle positiivse-negatiivse emotsiooni piiri juurest. Selle vastu aitab hulk asju, mis ma kindlaks olen teinud, enamasti on vähemalt yks paljudest mõistliku ajaloksu juures kättesaadav.

Kunagi lähipäevil peaksid kassid natukeseks mu juurde tagasi kolima - või kas tagasi on yldse õige sõna, kui nad siin korteris olnud ei ole. Igastahes minu punased ja minu juurde ja ajutiselt. (Lõpptärmin on olemas.) Korter ei ole veel yleni kassikindel, paraku. Suurem ruum, palju rohkem võimalikke nurgataguseid, kuhu pugeda.

Ajaviiteks käin aegajalt yhe päeva kaupa erinevaid töösid tegemas. See aitab pead veidi paremas korras hoida ja toob ivake sisse. Tegelikult pikemas perspektiivis pole sellest midagi kasu, aga see... noh, see võimaldab vaadata pikemat perspektiivi. Muidu on liiga halb, et mõelda.

Mingi ilge hunnik asju ja yritusi on vahepeal toimunud ja läbi muljetatud saanud, nii et neist polegi midagi mainida.

See-eest panin ma just arvutiekraanilt jooksva värvilise pasa enese kohendamiseks kinni, nõjatusin mugavalt diivani seljatoele, sõrmed kuklale, ja leidsin iseeneselegi hämmastuseks, et ma olen tegelikult päris rahul. Korraks - aga korraks on kõik, mida tahta saab, ja korraks on palju rohkem kui yldse mitte.