17. aprill 2015

Sest siin päevikus vist ainult emotsioonid ongi.

Eelmise traagikaga läks nii, et võtsin kätte ja rääkisin asjassepuutuvate (ja vähempuutuvate) inimestega. Selle peale läks õhk kohe kergeks ja klaariks, kui vestlusega (sest olulisi oli yks) yhele poole sai. Sellest saati olen ma viibinud otsekui hea-olemise mullis.

Näib, et midagi sellest rääkimisest tõepoolest muutus. Või muutus niisama, aga samal ajal, mis teeb enesetunde mõttes sama välja. Kui enam-vähem pidevalt jookseb tyhivestlus ja isegi joogise peaga võetakse (siitpoolt vaadates-mõeldes) sihilikult ette head ööd öelda, ei jää muud yle, kui tunda ennast pehme teki sisse keeratuna, hoituna. See teeb rahulikult säravaks - peaaegu nagu tohiks korraks uskuda, et... "Võibolla ma päriselt natuke olengi tähtis?"

Koos selle konkreetse positiivse emotsiooniga tuli (natuke enesestmõistetavalt) ka tahtmine asju teha. Sõna otseses mõttes, valmistada objekte. Praegune projekt on pooleli, ilmselt ei pääse ma vähemalt paarist fotost, kui see valmis saab. Aga tuli ka midagi muud - mul on vähem tahtmist aega niisama raisata. Need teada-tuntud aja tapmise viisid internetis, tyhilehed, mida lugems käia, kerge meelelahutus, mis lihtsalt aega sisustab. Petlikult kaasahaaravad pasjansiladumised (sul on viis võimalust iga n aja tagant!) ei tekita enam alatasa tunnet alati kõik võimalused ära kasutada. Harjumuse poolest avad midagi, hakkad mängima... Ja tabad siis ära, et oot, tegelikult mul oleks parem tuju, kui ma hetkel hoopis oma projektiga tegeleksin. Siis võtad ja tegeledki. Sest miks ometi mitte, eriti, kui see tuju paremaks teeb.

Aga jälle peaks koristama. Siin korteris ei taha ajad yldse omadele kohtadele tagasi minna, kui neid rohkem kui paar tykki korraga väljas on. Ja kui kylalisi tuleb, lykkan kõik vedeleva kraami sorteerimata formaadis esimesse kättejuhtuvasse kilekotti ja pistan kappi, kuhu selle unustan. Ainult yks hetk avastan, et midagi pole enam selga panna, näiteks.

Kommentaare ei ole: