Ja hakkab jälle pihta

Mis toimub? Uus semester tuli lumega. Või vähemalt sadas laia valget lund alla siis kui ma punktipealt kell kümme uksest välja astusin. Nüüdseks on see ilmselt siiski lörtsiks mandunud.

Aga tuju oli hea, hakkamist täis. Ärgata hommikul _soojas_ toas. Kohe päriselt soojas. Ärgata mitu korda, sest aega on. Ja... Jalutada valesse loengusse. Õppejõud oli õige. Mina olin õige. Teised kuulajad ja koht olid valed. Nimelt kadus mul eile õhtul kõige ebamugavamal ajal internet ära ja ma ei näinudki, kus mul millal mis loeng on. Jäi meelde, et hommikul kella kümnene loeng on eesti keel. Lootsin, et samas kus varem. Ei olnud. Õppejõud arvas ka, et on samas, kus möödunud semsterilgi. Ei olnud sellegipoolest. Teised ei arvanud. Nemad olid õiges ruumis. Vot mis võib juhtda, kui internetilepingut ei ole.

Pidime andma hinnanguid riikliku eesti keele ja kirjanduse olümpiaadi töödele. Mulle sattus ette kaks tööd teemal "Tsitaatsõnade kasutamine ajakirjanduses". Üks võrdles Postimees 1997 ja 2007, teine Äripäeva ja Cosmopolitani. Huvitavad tööd olid tegelikult, mõlemad abiturientide kirjutatud. Mõlemad oskasid Exelit kasutada lisaks tabelitele ka ilusate värviliste - kuid mitte eriti selgete - graafikute tegemiseks. Üks pakkus tsitaatsõnade asemele välja omasõnu. Teatu tüüpi kammlooma nimeks oli pakutud kõrverak(k)suga. Teine küsis tsitaatsõnade kasutamise kohta ka vastavate trükiste keeletoimetustest arvamusi. Neid oli ka huvitav lugeda.

Peale loengut helistas vanaema, kes arvas, et mul on tervis korrast ära. Ei ole. Telefonikõne taustal sai ema krambid. Sellel on vähemalt üks helge külg ka. See tähendab, et ta pole mõnda aega joonud. Ma loodan südamest, et ta suudab sellega jätkata.

Mul on nüüd kodus päris tõeline eriti mugav ja mõnus pesa. Üles lae alla sai kohaliku lambi panna, pikendusjuhtmete ja teibi ja kõige muu abiga. Nüüd saab voodis patjade otsas lugeda, ei pea seda enam kirjutuslaua taga tegema. Ma olen rahul.

Ballist ja ülikoolist.

Meil oli niisiis nüüd eile ära Keskmaa Ordu ball. Ametliku nimega Gondori Kuninglik Talveball või muud sellist. Tore oli. Koju jõudsin nelja paiuku või veidi enne, enne magamajäämist panin puhuri tööle. Kümme kraadi pole ju naljaasi. Kui ärkasin - väljas oli juba valge, nii et mite väga vara järelikult, oli puhur suutnud toa 20 kraadi peale kütta. Tundus jah täitsa soe. Lükkasin välja. Kahe või umbes nii tunni pärast vaatasin uuesti kraadiklaasi - kahekümnest oli ainult 15 kraadi järele jäänud. Pole ka ime.

Homsest algab uus semester. Kui mul on esimese õppeaasta peale kokku kohustuslikke aineid, mida sel õppeaastal loetakse, kõige rohkem 32 punkti, siis kuidas ma peaks kummalgi semestril vajalikud 20 punkti kätte saama? Lahenduseks tunduvad olema vabaained ja valikained. Mille vähemalt üks loeng langeb nüri järjekindlusega kokku mõne põhiaine loenguga. Jee.

*otsib aineid edasi*

*

Veel natuke vähem kui kaks meetrit paela tehtud, hulk veel teha.

Aga jaksu ei ole, sest meil on kodused probleemid. Ei lahka neid siin. Lähen ja pean vastu ja püsin üleval, sest pael on vaja valmis saada ja midagi peab ju tegema. Et mõte ei läheks siinse igapäevase olukorra peale.

Suudaks ma ainult vastu pidada!

Sain ühe peenikese kõlapaela valmis. Olen paeaegu rahul, sest leidsin selle jaoks täitsa kena läikiva, mitte sätendava kuldse niidi. Vott.

*lubab kätel käia*

Paha

Paha on olla. Sees keerab, olen uimane ja tige. Hommikul ei olnud. Kui kodus ärkasin, siis ka veel ei olnud. Aga kui siis tantsutundi jõudnult avastada, et mõned on jälle tülli keeranud ja mossitavad kumbki omas nurgas põhimõtteliselt, siis see kipub igasugusest enam-vähem psitiivsest tujust teerulliga üle sõitma. Kahjuks. Ei, see ei tähenda, et selliste asjade näitamist mulle vältima peaks. Aga praeguseks on sellega liitunud arusaam, et ma ilmselt ei saa sellest rahvalaulu tööst jagu ja teadmine selle kohta, kui palju ma vähemalt pean kõla- ja muud käsitööd tegema järgmise nädala jooksul. Seda on natuke palju - täpsemalt umbes nii palju, et kolm unetundi öö kohta on keskmiselt päris hea perspektiiv, kui mul ükskõik ei ole parajasti.

Eile õhtul mängisin toreda seltskonnaga huvitavaid lauamänge. Katar - või kuidas seda nüüd kirjutataksegi - tuleks endale ka hankida. Tõepoolest vahva mäng on, noh. Eurovisoonist ütlen ainult seda, et enamik kohalolijatest hääletas. Mina ei hääletanud - mis mõttega. Nagunii ma ei ole seda jälginud ja nalja saab nagunii.

Lähen loon mõne paela üles või midagi. Rahvalaul on nagunii lootusetu.