korraks kodus

Kellele see midagi ytleb, siis torkisin natuke yhte teatud Wikit. E"S", sinu täiendused eesnime-kujulise artikli alla on enam kui teretulnud.

Muidu... Toas on jahedavõitu, ilmselt peaks jooma kuuma teed ja kuuma kohvi, sest homme läheb pikalt, endale ei saa lubada kylmetamist.

Homme nimelt lähen taas Tartusse. Eile alles tulin sealt, aga mis teha, kui lõunaosariikides pidavalt mingeid asju toimub, kus ma tahaksin kohal olla. Vimane tantsuklubi oli väga vahva, kuigi ma ikka veel kurdaks selle õnnetu tantsu yle. (Seekord sai ka piisavalt valjult kurdetud, ei tea, kas yks sai vihjest aru ja kas ta kavatseb midagi ette võtta.) Aga eks seda näeb. Nädalavahetusel on tulemas Tartu rahvamuusikapäev, järjekorras juba eiteamitmes, asukohaga Tiigi 8. Kui kõik hästi läheb, saab laulda ja tantsida varaste öötundideni, kui mitte kauem.

Pyhapäevaste valimiste kohta on mul dilemma, aga see langeb võibolla ära, sõltuvalt sellest, millal ma Tartust Tallinna poole liikuma saan hakatud.

Tegelikult on ilmselt puhas hullus sõita mm... 10 tunni pärast Tartusse, kui on reaalne oht, et nii mõnedki neist saavad maha magatud. Aga ma sõidan ikka, yritatagu ainult takistada!

Rohkem suurt midagi olnudki. Võtan ehk nyyd ette ja loen eelmise postituse kirjutamise õhtul kirja pandud muid asju veidike ja kui need kuhugigi kõlbavad, saadan avarustesse ringi lehvima.

(Muide, juba paari õblukese W-artikli kirjutamine tekitab vastupandamatu vajaduse kõike linkida, kogu aeg. Siinkohal ma seda siiski ei tee.)

VSHL

Nii.

Nyyd mind võib põlata.

Ma muidugi eelistaks, et te seda ei teeks. Asi on tujudes, asi on faasides, asi on selles et aegajalt on hädasti vaja mingi yks või teine tuju ära reageerida, võimalikult ruttu ja võimalikult konkreetselt, et see käärima ei läheks.

Niisiis, ma kirjutan seda siin kõva nikotiinilaksu all purjus olles. Sest midagi oli kohutavalt vastupandamatut mõttes teha veiniklaasi kõrvale oma aknalaual istudes ja mõtiskledes suitsu. Ma, eksole, tavaliselt ei suitseta, ja yritan väga väga väga vältida selle harjumuseks kujunemist. Niisiis suur erand, mis kinnitavat väidetavalt reeglit. Lihtsalt, sest nii hakkab kergem. Sest siin tegelikult ju polnud kedagi takistamas. (See polnud syydistus.) Olin lisaks veel pagana hoolikas - hingasin ainult aknast välja ja kohe korjan kõik konid ka kokku, hommikul isegi need kaks, mis sõrmede vahelt aknast alla pudenesid.

Lihtsalt mõnikord tuleb siuke tuju, et peaks kõik oma terved eluviisid (jah, mul on tunne et mul endiselt on need...) põlema panema mingil kombel, ja elu kahest otsast korraga kulutama.

Mis sest, et kolmapäeval äkki saab targaks. Mis sest, et tegelikult see on jube, nii tervise kui moraali seisukohalt. Täna ma olen suvaline, täna mind ei huvita. Kui harjumuseks ei saa, peaks ju kõik korras olema? Aga võibolla ei ole siiski.

Yhesõnaga, õhtu "VSHL" ehk vein, suits ja Halb Luule.

Eks näis, kuidas ma ennast homme tunnen. Trykivigu teen hetkel tunduvalt rohkem kui tavaliselt, aga parandan ka tunduvalt tihemini kui harilikult. Aga täna mind ei huvita, täna sõitke kõik sinna. Sest mõnikord on seda ka tarvis.

Asi ei ole sugugi seotud kellegi teisega peale mu Yhe, kellest ei saa nagunii yle ega ymber. Asi ei ole seotud isegi isand P'ga, talle palju õnne kõikides tegudes.

(eks näis, kas see postitus jääb peale homset õhtut veel alles yldse, tegelt ei ole asjal ju suuremat mõtet...)

raamatutest ja veidi veel

Miski unitõbi on mind tabanud. Laseks kohe iga päev (või siis, eksole, öö...) nii 13-14 tundi jutti ja ylejäänud aja pysiks hea meelega kodus, jooks kuuma teed, loeks häid raamatuid ja võibolla teeks vahelduse mõttes veidi näputööd. Ideaalne oleks, kui seda saaks veel läbi viia kaminaga varustatud paigas. Reaalne on, et ei saa yldse.

Kooli ja töö kokku pooleteistkordne koormus sööb läbi. Kaalusin hommikul siiralt tööle lihtsalt mitte ilmumist. Õnneks tegelikult asi veel päris nii hull ei ole - see mõte oli, nagu ma kymme minutit ja Battery hiljem avastasin, tingitud põhiliselt eilsest, peaaegu magamata ööst. Lugesin põnevuskirjandust, mille Varrak oli ilusasse kõvade kaantega pakendisse pannud ja mida töö juurest laenata õnnestus. Milleniumi-triloogia teine osa läks lups! poole ööga läbi, kella sydaöö aegu alustasin, viiest pugesin unemaale. Ei jõua kolmandat ära oodata, aga endale ei ostaks. Suured paksud ja kallid on. Soome keelde on kolmas juba tõlgitud, eesti keeles pidi luureandmate järgi kusagil jaanuaris toimetamistöö hakkama selle kallal. (Andmeid jagas lahkelt K. Kaer, kes käis meile kõigile ilmuvaid raamatuid tutvustamas. Sellised yritused toimuvad ikka aegajalt meil enne tööpäeva algust. Nende kirjastuse omad on yhed huvitavamad, teised enamasti loevad maha juba varem saadetud teksti iga asja kohta.)

Loengud on väga huvitavad, eriti "Sissejuhatus erialasse"- asjad, kus näidatakse kaugelt ja antakse nuusutada erinevaid hiljem lähemalt torgitavaid harusid. Aga et raamatute juurde tagasi jõuda, peaks ära märkima, et loen uuesti läbi Hea Eesti Kirjaniku teoseid, valikuliselt. Ja mõtlen sinna juurde ikka sellest kolmkordkolmest, mis tuleks ära lahendada. (Jah, E., kui sa seda loed, siis sa arvad õigesti, kellest ma räägin:D) Ainult et kas olen mina rumal ja tähelepanematu või ma vaatan valesse kohta või muud, see ei paista ilusti klõpsadi kokku sobivat. Ei leia neid yhiseid jooni 1.2, 2.2 ja 3.2 vahel näiteks. Ometi võiks ju nagu oodata ja uskuda, et need on olemas. Tundub, nagu peaks seal siiski midagi olema.

Yhte teist elu juures oluline olnud kirjanikku loen ka, tykkhaaval jupphaaval raamathaaval. Ei teadnudki, (häbi tunnistada, lollus tuleks maha vaikida või kuidas see oligi, aga see on mu vaba märkmeraamat, endale tunnistan kyll...), yhesõnaga, ei teadnudki, et isand G. nii palju novelle ja juppasju kirjutanud on. (Juppasi võiks keerulisemalt öeldes olla näiteks "romaan novellides" või midagi muud sama kõlavat.) Vähemalt selle põhjal, mida ma raamatukogus nägin, paistab suisa enamus olema novellikogud ja nendega tutvumise ees mul on veidi hirm. Õnneks on vähemalt yks pealkiri veel enne ootamas, millest ma tean, et ta mitte novellikogu ei ole, enne kui nende juurde peaks asuma.

Miks ma seda kõike teen? Ettevalmistuseks? Pigem arvan, et mitte. Lihtsalt... loll on loll olla. Keel on neil ilus, saab igasuguseid huvitavaid võrdlusi, lausemalle, kujundeid laenata. Kuigi eks omajagu nostalgiat ja minevikuparandamist on seal ka. Sellist tyhja, mõttetut tyypi. Põhiliselt siiski tahan lihtsalt ennast harida.

Aga kui juba oktoobri Eesti valgusolud sellist unekust tekitavad, (ja kust mul siuke nähtus yldse kylge on tulnud, varasematest aastatest seda justkui ei mäleta), siis ei taha mõeldagi, mis tuleval aastal samal ajal võib saada. Ega ma muidugi ette ei tea, mis yldse saama peaks, aga see konkreetne kui on siiski väga köitev mänguasi.

Kuidagi väga rahvalik-omamaine on tänane päev olnud.

Esiteks värvisin ära oma esimesed taimsed lõngad, täpsemalt yhe hiiglasliku vihi (600 gr!) jagu materjali angervaksaga. Peitsimata. Eks ta yks mittemidagiytlev pruun on, aga hammas sai verele. Peab uurima, kas saaks suveks kusagilt miskise paja ja kolmjala - õues lõkke peal on seda siiski nii mitu korda säästlikum teha.

Teiseks mängis raadio, mille vanemad käima unustasid, padespanni. Täiesti ehtsat. Ilusat.

veel midagi

Vahepeal tabasid mind Hallus ja Masendus, ning kahjuks pole nad siiani kuigi kaugele jäänud. Õues on sygise kõige vastikum osa, kylm, tuul, vihm. Talveriietega käimiseks oleks veel justkui liiga soe, aga kevadsygiste asjadega hakkab khylm. (Nii, ilmnes, et ma ei tohiks ekraanile vaadata, kui imelikke sõnu kasutan. khylm ei näe eestikeelse sõna moodi välja, yldse mitte.)

Mis ma siis täna tegin... tööd tegin, mida muud. Aga sõrmed on ikka veel jäätykid ja varbaid ähvardab sama saatus. See on see osa sygisest, mida ma ei salli, puhas porikuu tõesti.

Koolist ma ei taha rääkidagi, sellega on kõik jälle nässus. Või siis ikka veel, sõltuvalt kursisoleku astmetest.

Aga kolmapäeva ootan, nagu ikka, ainult veidi suurema innuga seekord.

Polegi midagi öelda tegelikult, lihtsalt viimatine tekst oli ajast maha jäänud.